ordumeister Burchard von Dreilebeni juhtimisel novembris vastulööki Harjumaal ja 1344. aasta veebruaris tehti rünnak jääteed mööda saaremaale, kus vastuhakk suruti maha. Saarlased kaotasid tõenäoliselt paar tuhat meest. Kuid juba järgmise aasta algupoolel alustasid saarlased jälle mässu. See mäss kestis 8 päeva, siis oli Ordu vägede keskuse asudes Karjas sunnitud saarlased rahu paluma. Saarlased pidid välja andma oma relvad, viies need Lihulasse. Hävitama oma Maapensaare-nimelise linnuse ja andma rahu kindlustuseks pantvange. Kaks aastat kestnud Jüriöö ülestõus oli maha surutud. Karistuseks Pöide ordulinnuse hävitamise eest tuli saarlastele ehitada sakslastele Saaremaale Maasilinna kivilinnus. Kõigepealt oli ülioluline suur muutus, mis toimus seoses vabadusvõitlusega ja selle summutamisega maa poliitilises kaardis, ja siit samaaegselt järgnev Ordu poliitilise osatähtsuse tõus Vana-Liivima territooriumil. Ordu ammuaegne siht oli saada oma valdused
Pärismaalaste omad kantsid etendasid veel teatavat osa. Kurelastel oli veel 1260-1267 palju kantsisid, mida ordul tuli suurte jõupingutustega vallata ning siis ära põletada (v. Riimikroonika). Selle aja sõjas saarlastega nimetab Riimikroonika (rida 6196 jj.) ,,hagen Carmele", tähendab arvatavasti küll Kaarma maalinna. 1343. a., peale Tallinna õnnetut lahingut, tegid harjulased (Hoeneke resp. Renner'i teatel) ,,twe hagen" ja saarlased ühe (Maapensaare resp. Maapersaare - Luiga, lk. 123). Et Kaarma ja Maapersaare on maalinnad, võib oletada, et ka ligemalt tähendamata harjulaste kindlustused olid vahest rutuliselt puukaitsega varustatud vanad maalinnad. 1345. a. rahulepingus kohustati saarlasi oma tugev Maapersaare kindlus maani maha lõhkuma (nüüdsetes Pamma metsades - Kooljamäed, Karja kihelkonnas). Säärasest nõudmisest ei ole varema aja kohta midagi kuulda. Sellest ajast peale ei ole Eesti kantsidel ega maalinnadel
annaabi.ee 
