muutumine. Ehitati välja tihe raudteedevõrk, mis sidus Eesti Vene imepeeriumi siseturuga ja oli tähtsaks eelduseks tööstuse, põllumajanduse ja kaubanduse arengule. 1860. aastail algas massiline talude päriseksostmine. Põllumajanduses mindi teoorjuslikult mõisamajanduseslt üle turumajandusele ja palgatöö kasutamisele. Veojõuna võeti härgade asemel kasutusele hobused, suuremat tähelepanu pöörati tõu-ja sordiaretusele, maaparandustele, kunstväetise kasutusele, laienes agrotehnika ja põllutöömasinate, sh aurumasinate kasutamine, töviljakus ja põldude saagikus kasvas. Peamised põllukultuurid olid lina, kartul, teravili. Sajandi lõpuks kujunes valitsevaks piimakarjandus, mille toodangut (liha,või,juust, piim) turustati ka Venemaal ja ekporditi välismaale. Mõisate viinavabrikud andsid Venemaa viinatoodangust ligi kümnendiku. Peaaegu 2/3 elanikkonnast oli hõivatud põllumajanduses. Juhtivateks
11. Majandus 19. saj 19. sajandi algul oli põhiline majandusüksus mõis, Mõisamajanduse edenemise aluseks oli viljatootmine. Peamine sissetulekuallikas aga viinaköökides teraviljadest põletatud viin, mille ostis ära Vene kroonu. Viljahinnad olid küllaltki kõrged, aga samuti olid suured ka väljaminekud, (priiskav eluviis jne). 1820. aastatel oli viljahindade langus maailmaturul ja hakati mõtlema majanduse intensiivistamist, selleks pöörati suuremat tähelepanu maaparandustele, kolmeväljasüsteemile, hakati kasvatama uusi põllukultuure. Viinatootmise oluliseks tooraineks sai kartul, 1840. sai see ka toidulauale. Mõisnikud mõistsid ka, et vana süsteem ei kanna enam vilja, seepärast hakati talupoegadele rohkem vabadust andma, alustati agraarümberkorralduste lõpetamist ja juurutati ka raharenti. 19. sajandi keskel talurahvaseadustes hakati eristama talude ja mõisate maad kruntiajamine
annaabi.ee 
