Laeva äraolekul ei tohtinud riigis ühtegi surmaotsust täide viia. Seepärast lükkus ka filosoof Sokratesele määratud mürgikarikast joomine 30 päeva edasi. Sellest müüdist haarab kinni juuditar Isabel .ta hakkab Delose looga seostama iseennast ja oma elu. Isabel on emigrant. Ta ema peab väikest kirjatarvete kauplust ning püüab inimestele selgeks teha, et polegi oma päritolult täiesti juut. Isavel on aga nii hinge- kui ka maapagulane. Neiu on keerulises olukorras, ta ei leia oma kohta inimeste keskel. Isabel on muusikaliselt andekas. Musikaalsuse on ta pärinud oma tasakaalutult isalt, keda tüdruk siiski väga armastas. Isa-ema halvapoolsed suhted on jätnud Isabelile sügava armi. Nüüdseks surnud isa oli sõnaks ema võimu all. Mehe eneseväärikus ja elutahe olid tallatud põrmuks. Isabel tajus kõike seda juba lapsena. Seepärast on ta enesessetõmbunud ning pelglik inimeste suhtes.
21 mitte teine inimene vaid surm. Selleni jõutakse lähedase inimese surma tõttu. Remarque peab end sõjas patsifistiks, aga teised abstraktseks humanistiks. Muudab inimesi paremaks. Inimene peab ise oma otsuseid langetama. Surm on eksistentsialistlik. Pagulus väljapääs või ummik? Koletu sõjamasina tule ette jäänud vabadust armastavatele inimestele tundub ainsa võimalusena kodumaalt emigreeruda. Ükski maapagulane ei julge kodumaale pöörduda, sest seal ootab neid koonduslaager. Seetõttu paistabki armastatustest loobumine ja sünnimaa hülgamine ainuõige otsusena. Vähemalt on see võimalus ellu jääda. Marozovi jaoks oli pagulus väljapääs, sest ta teadis, et võõrsil ootab teda parem elu kui sotsialistlikul Venemaal. Erinevalt paljudest teistest põgenikest oli tal kõvasti vedanud ta omas elamisluba ja pabereid. Tollel ajal aga tähendasid need kõike.
annaabi.ee 
