(Press_2006) Tulemas oli aga võistlus Lätis, kuhu tundus, osalema ei pääse. Päev enne mõõduvõttu ilmusid kohale Erich Veetõusme ja Fred Kudu, kes asja korda ajasid. Muretseti ka pass. Küll väljaspool arvestust, aga siiski võitis Lipp kuulitõuke võistluse ära. 2.3. Sammud suurde sporti Tõeline sporditegemine algas alles siis, kui Heino Lipp astus Tratu Kehalise Kasvatuse Instituuti, kus teda juba varem märganud ning kogenud treener Fred Kudu võttis enda ,,käe alla." Oma maamehelikku olemisega võitis ta õpingukaaslaste tähelepanu. Pikad, kerged ja tihti külgedele langevad juuksed. Paksud, päikesest ja veest heledaks pleekinud kulmupuhmad, ninajuurelt algav püstine kurd ja mõni põiki kulgev vagu otsmikul. (Teemägi_1963) Samas oli ta aga endiselt väga tagasihoidlik ja kui juttu oli temast endast, võis kuulda vaid paari sõna. Kaasüliõpilaste hulgas tunti teda siiski ka teisest küljest, huumori ja riukamehena
õppejõud ja 1951-1952 Endla lavastaja. K. Aluoja lavastustest on silmapaistvamad: A.H. Tammsaare "Vargamäe" (1932) "Abielu ja armastus" (1934, 1942) "Vargamäe vanad ja noored" (1935, 1942) Esimene eesti rahvuslik ooper, Aava "Vikerlased", lavastati Vanemuises 1935. aastal. Olulise koha omandas ooper.L.Kalmet mäletas Kaarli Aluoja Paul Sepa stuudiost 1920.aastast - laiades madrusepükstes ja pluusis. ’’Temas oli midagi nurgelist ja maamehelikku ja talle sobisidki kõige paremini rahvusliku faktuuriga osad’’, räägib Kalmet. Tema näitlejaloomingust nimetatakse esmajoones: Piibelehte (Eduard Vilde ’’Pisuhänd’’) Indrekut (A.H. Tammsaare ’’Armastus ja abielu’’) sulaspoissi (H.Raudsepp ’’Vedelvorst’’) (erandlik) piiskop Nikolase osa (H.Ibsen ’’Võitlus trooni pärast’’) Lavastajana oli Kaarli väga arukas ning ei surunud
annaabi.ee 
