kunstipedagoog. Ta on töötanud aastast 1944 Eesti Kunstiakadeemia õppejõuna, alates 1954 profesorina ja alates 1993 emeriitprofessorina. E. Okas on end tõestanud uuendusliku ja vabameelse meistrina juba sõjajärgsete okupatsiooniaastate ajaloo- ja sõjamaalizhanris. Veelgi enam aga hilisemate aastakümnete meeleliselt avatud teatraalsetes kompositsioonides, kujutades artistlikke stseene teatri- ja muusikavaldkonnast, arhitektuuri-, tööstus- ja linnatemaatikat. Ta tõi eesti maalitraditsiooni- ja graafikasse kunstiküpse meelelis-erootilise käsitluse kaasaegsest naisest, olles läbi kõikide loominguperioodide kujutanud nii eksootilisi naisartiste kaugetelt maadelt kui ka varjamatult erootilisi naisakte. Viimases valdkonnas võiks Evald Okast eesti maaliklassikas võrrelda ehk eelkõige Ado Vabbega. Evald Okas on rikastanud tunduvalt ka eesti maalikunsti traditsioonilist koloriiti, luues julgeid sisendusjõulisi värvilahendusi. Kodumaisesse graafikasse tõid Okase 1960
Valisin endale Kondrad Mägi töö "Pühajärv". Mägi on Eesti kunstiajalukku jäänud ühe oluliseima maalikuntsnikuna. Tema karjäär kestis vaid 20. aastat, kuid ometi suutis ta enda loomingu viimistleda äärmiselt tehniliseks, sünteesivõimeliseks ja isikupäraseks. Ta reisis palju ringi elades nii Peterburis, Pariisis ning reisis Ahvenamaal, Normandias, Norras ja veel paljudesse Euroopa riikidesse. Kondrad Mägi Ateljeest on välja kasvanud arvukalt pallaslikku maalitraditsiooni kandvaid kunstnikke: Alo Aarsalu, Margus Meinart, Andres Rõhu. Teose peateemaks ja kontekstiks on Pühajärv ning teda ümbritsev maastik ja taevas. Valisin selle teose, sest Kondrad Mägi on üks minu absoluutseid Eesti lemmikkunstnike, haarates mind enda muinasjutulise koloriidi ning lendleva maastikumaaliga. Tema teostes leian alati positiivsust ja muinasjutulisust mis mind kõnetab ja sooviksin, et selline teos oleks ühel päeval ka minu kodu seinal.
1993 emeriitprofessorina. Evald Okas on end tõestanud uuendusliku ja vabameelse meistrina juba sõjajärgsete okupatsiooniaastate ajaloo- ja sõjamaalizhanris. Veelgi enam aga hilisemate aastakümnete meeleliselt avatud teatraalsetes kompositsioonides, kujutades artistlikke stseene teatri- ja muusikavaldkonnast, arhitektuuri-, tööstus- ja linnatemaatikat. Ta tõi eesti maalitraditsiooni- ja graafikasse kunstiküpse meelelis-erootilise käsit- luse kaasaegsest naisest, olles läbi kõikide loo- minguperioodide kuju- tanud nii eksootilisi naisartiste kaugetelt maa- delt kui ka varja-matult
1990.a. alguses hakkasid kiiresti arenema installatsiooni ja videokunst (Jaan Toomik, Ene Liis Semper, Raoul Kurvitz, Raivo Kelomees, Kai Kaljo). Sellele suunale kuulus finantsiline toetus mitmetelt fondidelt ning suur tähelepanu kriitikute poolt, mis tekitas arusaama, et traditsioonilisest maalikunstist ei hooli enam keegi. Kreg A. Kristring nimetas olukorda otsekoheselt "installatsioonide sõjaks maalikunsti vastu". Vaba emotsionaalset maalitraditsiooni jätkas noorematest Kreg A. Kristring ja Agur Kruusing. Aastail 1993 1994 hakkasid paljud kunstnikud proovima videokunsti. Põhjuseks oli ka tehnika suurem kättesaadavus, SKKE ostis videokaamera, mida anti kunstnikele kasutada. 1994.a. Sao Paulo biennaalil esindas Eestit kõrvuti Leonhard Lapiniga Jaan Toomik, kes esitas videoteose "Tee Sao Paulosse". Sellele järgnesid mitmed suuremad videoinstallatsioonid ning Toomiku edu rahvusvahelistel üritustel.
annaabi.ee 
