(valmistas teed 20. sajandi kunstisuundadele).[4] 1824. aastal kirjutas Delacroix: ,,Mida geeniused kirjutavad, ei ole uued ideed; neid ajendab idee, et kõik, mis on juba öeldud, ei ole öeldud piisavalt hästi." Ja nagu teatergi, mida võib vaadelda kui kaasaja sümptomit, peitus ka Delacroix' isiksuses geenius, kes maalis teiste geeniuste kangelaslikke tegusid. Isegi tema pintslitöös nähti geniaalsuse joont. Ta pööras selja neoklassitsismile omasele tahtlikult lõpetatud maalistiilile ja asetas oma värvipigmente lõuendile tormakalt ning vabalt, mis võimaldas tal saavutada meisterlikkus ka lühikese aja jooksul valminud suuremõõtmelistes sündmusi kujutavates maaliseeriates.[4] Eugène Delacroix viljeles ajaloo- ja maastikumaali ning portreekunsti. Delacroix püüdles poeetilise tõe poole, selle asemel, et tabada kindlat ja spetsiifilist sündmust. Tema töödes on joovastav segu nii sensuaalsusest kui ka julmusest
muutumises, neis avaldub ka tema teadusehuvi ja isiklik sügav suhe loodusesse, inspiratsioon eri paikadest (Sotimaast Itaaliani), haruldane töömeetod, lummav tehniline ja stilistiline leidlikkus, valguse füüsilised omadused ning sümboolika (,,Hannibal ületab lumetormis Alpid" 1812, ,,Aurik lumetormis" 1842); John Constable (ingl) 1776-1837 suurimaid maastikumaalijaid, rajas teed uudsele plein air maalistiilile, mis tugines looduse vahetule vaatlusele, loodus oli tema jaoks tulvil moraalset ja spirituaalset headust, teemad piiratud maalis ainult endale hästi tuttavaid paiku, valguse loomulik langemine maapinnale, visandeis vahetut spontaansust, oskuslik peenevarjundiliste toonide ja vastandvärvide kasutus, pilvede kihiti paigutamine õhuperspektiivi saavutamiseks, figuurid maastikul peaaegu peidus (,,Heinavanker" 1821); Caspar David Friedrich (saksa) 1774-1840
annaabi.ee 
