Olvidados"). Buñuel kajastab fillmis "Unustatud" valustalt Mehhiko vaeses agulilinnas elavaid inimesi. Filmi peategelaseks on noor poiss Pedro, kelle kõik katsetused heaks poisiks hakata nurjuvad. Kakskümmend aastat hiljem filmis "Unustatud" pole mitte midagi alles sellest sürrealismist, mida kohtasime Bunueli esimestes filmides. "Unustatud" on kõige realistlikumas vormis realism. Umbes samal ajal toimus sarnane pööre ka maaliskunstis, kus paljud kunstnikud olid järsku sunnitud viljelema sotsialistliku realismi. Kui aga kujutava kunsti ajaloo keerkäikude poole vaadates veidi ehk kurb hakkab, siis Buñueli suundumine neorealismi on meeliülendavalt positiivne. Filmis "Unustatud" on olemas kõik, mis peaks olema ühes tõeliselt heas filmis - selge narratiiv, tugevad karakterid ja mõtlema panev sisu. Film loob aga kõige tugevama üllatusmomendi ühe stseeniga, mis on ühtlasi ka ainus helge hetk filmis
maitse ja valitsevaks sai barokilik klassitsism. 1648. aastal asutati Kunstiakadeemia kui õppeasutus, aga alates 1664. aastast muutus akadeemia lisaks veel kunstielu normeerijaks ja maitsekohtunikuks. Peaaegu diktaatorliku võimu kunstiküsimustes sai maalikunstnik Charles Le Brun (1619- 1690), kes oli tähtsaim Versailles' lossi sisekujundaja ja laemaalide autor. Akadeemia nõudis kõrgrenessansi eeskujuks võtmist ja püüdis välja töötada üldkehtivaid kunstiseadusi. Maaliskunstis peeti ainuõigeks täpset, selget ja idealiseerivat joonistust ning alahinnati värvide osatähtsust- Le Bruni arvates eristab just joonistusoskus kunstniku maalrist- käsitöölisest. Antiikskulptuurist tuletati kindlad poosid ja näoilmed, mis pidid väljendama erinevaid inimlikke emotsioone. Prantsuse kunst hakkas 17. sajandi lõpul eriti Versailles' kujunduse kaudu omandama üle- euroopalist autoriteeti, kuid Prantsuse Kunstiakadeemia õpetas, et väärtusliku kunsti peamine
annaabi.ee 
