Grenzstein. Viimane läks oma kirjutistes isegi niikaugele et kirjutas: „rahvas võib kaduda, kui rahval on hea elada“. Väiksem osa ärkamisaja tegelasi jäi truuks rahvuslikele vaadetele nt. Villem Reiman, kelle hulgast kasvas hiljem välja ka uus rahvusliku ärkamise laine. Seltsiliikumine seevastu elas üle tohutu tõusu. Asutati massiliselt uusi seltse – põllumeeste, laulu- ja mängu-, karskus-, tuletõrje jm. Oluliseks üle-maaliseks keskuseks sai Eesti Üliõpilaste Selts , mille tunnusvärvidest (sini-must-valge) said hiljem ka Eesti rahvusvärvid. (4.juunil 1884 õnnistati lipp) Kokkuvõttes venestuse tagajärjed olid eestlastele pigem kasulikud – saksa soost omavalitsusametnikud aeti minema ja asemele tõusid juba eestlased, kes olid sunnitud ära õppima vene keele. See toob kaasa linnavalitsuste mineku eestlaste kätte (Valga 1899; Pärnu 1911) Majandus areneb antud perioodil kiiresti
Mitte- eestlastest sisserändajad elasid valdavalt linnades (Tallinnas ja Kirde-Eesti linnades). Kokku elas 1989. aastal linnades 90% mitte-eestlasi. Eestlaste seas jäi linnaelanike osa aga tagasihoidlikuks moodustades vaid 56%. Seega jäid eeslased nõukogude perioodi lõpuks väga tugevalt seotuks maa ja põllumajandusega. Seetõttu tuleb nõukogude perioodi asustusest Eestis rääkida kui kahest erinevast osast: sisserännanud mitte-eestlased koondusid linnadesse, eestlased jäid aga maaliseks rahvaks. Sageli öeldakse ka tänapäeval, et eestlaste juured on tugevalt kinnitunud maale. Võib-olla tugevamalt kui ühelgi teisel Euroopa rahval. Taasiseseisvunud Eesti Taasiseseisvunud Eestis on jällegi muutunud asustuse arengu suunad. Sarnaselt esimesele iseseisvusperioodile, kadus paljudel ettevõtetel ära senine turg. Uusi turge lääneriikides on aga raske leida. Nii on iseseisvusperioodil kiiresti vähenenud töökohtade arv põllumajanduses ja tööstuses
annaabi.ee 
