kinnitatud.) Ajaloolased peavad Valjala maalinna üheks vähestest linnustest, mille kindlustused koosnesid peaasjalikult kivist. Puitu kasutati vähe. vLinnuseõue pindala on 3600 ruutmeetrit. Õue loodeservas paikneb üle 5 meetri sügavune paasraketega kaev. vLinnuse jalamit ümbritseb lai nõgu, mis ilmselt on tekkinud mulla võtmisel valli muldkeha jaoks. v ARHEOLOOGILISED UURINGUD vAegade jooksul on Valjala maalinnast juhuleidudena leitud hõbetauseeringuga ilustatud ja lohkudega mõõga käepide, oda ja nooleotsi. Väljakaevamistel on leitud veel sõlgi, rinnanõelu, keraamikat ja muid majapidamisesemeid. Leiud kuuluvad 11.-13. sajandisse. vJean Baptiste Holzmayer uuris 1860. aastatel Valjala maalinna ning leidis kaevamiste käigus vallisisese kivimüüridega ruumi, mis võis olla kasutusel hoiupaigana. vMoskva arheoloog Sergei K. Bogojavlenski ja mõisnik Stackelberg viisid
Pjotr Tolotško – Seadis linnade kujunemise juures esikohale põllumajanduse arengu. Põhjendas seda sellega, et seoses põllumajanduse arenguga etendasid üha suuremat tähtsust ka feodaalsed võimuküsimused. Igor Frojanov - Rõhutas linnade juures keerukama sotsiaalstruktuuri väljakujunemisega. Linnad on seotud just keskuste väljakujunemisega. Linnade kujunemine Eestis Aolinnad – muinasaegsed linnad Eestis Soontagana maalinnast on leitud vähemalt kolm hõbekaalu, mis viitab sellele, et kaubandusel oli üpriski suur roll. Selged märgid on ka pronksitööst ning sepatööst. Oli selle piirkonna võimukeskuseks, kuid kindlasti ka käsitöö- ja kaubanduskeskuseks. Heinz Stoobi linnatüüpide arenguperioodid kuni 1150 – „emalinnade“ periood – linnad kasvasid välja varalinnalistest asulatest. On valdavalt tekkinud varalinnalistest asulatest, linnaplaanis puudub kindel korrapära. Kajastub
annaabi.ee 
