Jan van Eyck Jan van Eyck oli Renessanssi maalikunstnik. Tema pärisnimi oli Johannes de Eyck ja ta oli sündinud 1395. aastal Põhja-Belgias. Teda peetakse üheks olulisemaks Põhja- Euroopa kunstnikuks 15. sajandil. Jan van Eyckil oli vend, Hubert van Eyck, kellest ta oli 14 aastat noorem. Mõlemad vennad olid Madalmaade maalikunstnikud, kelle ühistööna valminud maal asub praegu Belgias nn. „Genti altar“. Selles maalikogus on Eyck’id kujutanud uudset maailma nägemist ja kujutamist (kui avada altari tiivad siis tuleb esile 12 erinevat maali mis koos loovad ühe pildi). Jan van Eyck’i tööd paistavad silma nimelt oma puhaste ja selgete struktuuride poolest ning teemad mida on maalitud on väga igapäevased tolle aja kohta. Põhiliseks maalimis vahendiks kasutas van Eyck õlivärve, mis olid Madalmaades väga levinud. Elulugu Tema elust on vähe teada, kuna lihtsalt kirjalikud andmed lapsepõlvest puuduvad.
maastikumaale. Aktiivne loomeperiood sai alguse 1905. aastal, mil noor kunstnik alustas poliitilise sisuga joonistuste ja karikatuuride loomist Eesti satiiriväljaandeile. Tema varasemale loomingule avaldas suunavat mõju sümbolism. See ilmneb eriti muistendiainelisi ja heroilisi võitlusstseene kujutavates kompositsioonides. 1907 ja 1908 aastate suvede Norrareisidel sai Triik mõjutusi põhjamaisest rahvusromantismist. Tuntuim selle perioodi töödest on Eesti Kunstimuuseumi maalikogus asuv "Dekoratiivne Norra maastik" (1908).[3] 19091910 lõi Triik mitmeid tempera ja õlimaale, mis paeluvad nii ainestiku käsitluselt kui maalimisviisilt. Parimad näited on "Sõttaminek" ning "Lennuk". Nikolai Triigist kujunes oma ajastu hinnatuim portretist. Noorema ea töödest on märkimisväärne Juhan Liivi portree, söejoonistus 1909. aastast. Sama õnnestunud on kolm aastat hiljem 1912 valminud Mihkel Martna portree. Aastatel 19261934 valmis veel hulk söe- ja
annaabi.ee 
