maaelust. Vähemalt on see teema maakale südamelähedane. Maainimene ei saa lihtsalt olla, see on amet. Kui maainimesel sünnib laps, siis tema nimeks ei saa mingi Rosamunde või mitmest nimest koosnev Karl-Oskar või Taavi-Peeter. Maainimene paneb oma lapsele võimalikult lühikese, konkreetse ning lihtsa nime nagu Ats, Mats, Leo või Ülo. Halvimal juhul ka Peeter, kuid see viga parandatakse kohe ning Peeter asendatakse Petsiga. Maalapse nimi peab olema lühike ja koheselt mõistetav, selleks et vanemate käsk võimalikult kiiresti temani jõuaks ning kõnetatu tööle saaks hakata. Kellel siis aega on pikki nimesid hõikuda, maatöö ei oota. Palju on arutletud selle üle, miks on maakatel rohkem lapsi. Põhjusena on arvatud, et maal on elektrikatkestusi tihedamini kui linnas. Iga vihmasadu ning raasuke tugevam tuulepuhang võrdub tormiga, murdes puid
aastani töötas ta Tallinnas arhivaarina ja raamatukoguhoidjana, seejärel sai temast kutseline kirjanik. Alates 1970. aastast on ta kirjanike liidu liige. Luik on elanud Helsingis (19931997), Berliinis (1996) ja Roomas (19982003). 1974. aastal abiellus eesti kirjaniku ja diplomaadi Jaak Jõerüüdaga. Viivi Luige luulehuvi algus on koolieas. Saanud innustust Ridala, Suitsu, Enno, Underi jt. Luulest, jõudis ta looming esitrükina 1962 a. Viivi luige noorusluule vahendab maalapse poeetilisi tajusid ja meeleolusid. Neist on valdav aastaaegadest lähtuv loodustunnetus.luuletaja suhe loodusega on vahetu ja tundlik, tema maastikud täis liikumist, hääli ja värve. Nende taga aimub püüd mõtestada maailma ja elu. Seejuures iseloomustab luuletaja värssi liivilik ja haikulik lühidus ning täpsus. Viivi luige looduslüürika on napisõnaline ja kujundlikult täpne. Ta lasteluule on linnalapsekeskne. Ta tõi luulesse tagasi laste argielu ning nende probleemirohke
läbi. Laste looduslüürika ongi vaieldamatult J. Oro tugevamaid külgi. Neis luuletustes, kus kõrvuti laante ja põldude elanikega esineb sageli tegelasena ka uudishimulik loodushuviline laps, ilmneb head laste ja looduse tundmist, mis pärineb kahtlemata autori lapsepõlvest, veelgi enam aga tema hilisemast kodust keset Vasalemma metsi ja turbasood. Kirjanikule, kellel nii kodus kui ka kutsetöös kogu elu vältel oli tegemist suure lasteperega, olid enesestki mõista omased maalapse mõtted, meeleolud ja huvid. Pidevalt laste mängu- ja kujutlusmaailmast osa saades on ta seda omalt poolt rikastanud uute tähelepanekute, meeleolude ja fantaasiakildudega. Kui võrrelda J. Oro lasteluulet tema kaasaeglaste K. E. Söödi ja E. Enno loominguga, siis näib ,,Hiir rätsepaks" autoril olevat võib-olla vähem lapsepärast laiutamist ning riimimisrõõmu; see-eest aga iseloomustab antud värsikogu laiem ainevald, mitmekesisem tundeskaala ning vastavus
annaabi.ee 
