ei tahtnud seda lammast kasvatada, sest ta oli nii palju väiksem, halvema liha ja villajõudlusega. Komisjon võttis otsuse vastu, et eesti maalamba tõugu ei tunnustata ja tõuraamatut ei hakatud pidama. Peale seda maalammaste arvukus langes ja praktilised farmid hävisid. 50- aastatel, kui käidi Lõuna-Eesti farmides ringi, siis öeldi, et maalambaid oli järgi jäänud 15% Lõuna Eesti farmidest. 2003. aastal on Eesti registreeritud Eesti Maalambakasvatajate ühing. Koguti eelkõige saartelt kokku lambad, kes eristusid tumedapealistest ja heledapealistest ning selle ühingu eestvõttel tehti geeniuuringud, mille tulemusi on kajastatud kahepidiselt. Maaülikooli teadlased on seisukohal, et geeniuuringud on näidanud, et teatud osa lammastest on tõesti genotüübi poolest erinevad meie põhitõugudest. Kui see pole kindel kas nad on algsed maalammaste järglased. Kasvatajate hulgas ei olnud üksmeelt ja 2009. Aastal loodi Kihnu
eelkõige Pärnu maakonnas. Need lambad on eristunud nii välimikutunnuste kui genotüübi poolest teistest tõugudest. Kuna tegemist on eelkõige Kihnu saare lammastega, siis on autori arvates õigem hakata neid lambaid nimetama kihnu lammasteks või Kihnu maalammasteks. Kihnu lammaste suurimaks kasvatajaks on Pärnumaal Tõhelas lambaid kasvatav Anneli Ärmpalu Idvand, kes on karja loonud algselt Kihnu lammaste baasil. 2009. a ongi A. Ä. Idvandi eestvõttel loodud Kihnu Maalambakasvatajate Selts. Riikliku tunnustust iseseisva tõuna ei ole nimetatud lambaid veel saanud. Eesti tumedapealine lambatõug Eesti tumedapealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 µm). Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvadega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti
annaabi.ee 
