ülespoole, et murda lõpuks tee läbi ülalasuva laama pinna. Kui kaks laama teineteisest eemalduvad, tekivad maakoorde praod. Kui need praod tekivad ookeanipõhja, tõuseb magma mööda pragusid ookeanipõhja pinnale, millest moodustub sinna laienev veealune ahelik, ja nõnda sünnib uus ookeanipõhi või siis vulkaanilised saared. Kui kahe laama lahknemispiir asub maismaa, moodustub rifiorg ja selle põhja vulkaanid. Maakoorelaamad põrkuvad ja hõõrduvad pidevalt üksteise vastu. See seab maakoort moodustavad kivimid suure pinge alla. Osa sellest pingest võib maakoor oma elastsusega ära nullida, nagu kummipaelgi. Kui aga pinge muutub liiga suureks, murduvad kivimid ja satuvad tagasi oma algasendisse, nagu juhtub ka kummipaela puhul. Kivimikihtide murdumine vallandab raputavaid võnkeid, mida meie kutsume maavärinateks. Igal aastal raputab Maad enam kui miljon maavärinat
liigitatakse lahknevateks e. tõukeservadeks, kokkukulgevateks e. põrkeservadeks ja nihkuvateks e. nihkeservadeks. (Heldur Nestor, Anto Raukas, Rein Veskimäe. Tallinn 2004) Tõukeservad paiknevad ookeanide keskmäestike alal, mis esinevad kõigis ookeanides, moodustades ligikaudu 70 000 kilomeetri pikkuse ühtse veealuse mäestikusüsteemi. (Heldur Nestor, Anto Raukas, Rein Veskimäe. Tallinn 2004) Ookeani keskmäestiku kohal tõusev konvektsioonivoog lahkneb kahele poole ja tõukab maakoorelaamad laiali, varsti täituvad maakoore lõhed basaltse magmaga. Nii tekib rifti vööndis uut ookeanilist maakoord pidevalt juurde. Seetõttu niinimetatud "noored" ookeanid, nagu Atlandi ookean ja India ookean laienevad. See protsess on väga aeglane, vaid 2-15 sentimeetrit aastas. Laienev ookeaniline maakoor lükkab enda ees laiali ka samade laamade koosseisu kuuluvad mandrid. Õhukene vedel astenosfäär etendab seejuures otsekui
annaabi.ee 
