Liivimaa sadamad olid harjumuspärasteks peatuspaikadeks 1346. aastal said Tallinn, Riia, Uus-Pärnu Novgorodi- kaubanduse laokohaõiguse Eksport Läänest Venemaale viidi käsitöötooteid Venemaalt eksporditi läände mitmesugust toorainet Liivimaa tähtsaim ekspordiartikkel oli teravili Hakati kauplema kaubanduspartnerite võrgu vahendusel Väliskaubanduse hoogustamine laiendas ka sisekaubandust Mõisnikud proovisid maakaubandust enda kätte haarata Tallinn, mis oli Liivimaa kõige olulisem keskus Novgorodiga suhtlemisel Alevikud Keskaja jooksul tekkis palverännukohtade juurde 14 alevikku Seal elasid väikekaupmehed, käsitöölised ja võõrastemajapidajad Alevikud sarnanesid linnadega Elanikud jagunesid kodanikeks ja kodakondseteks Kodanikud valisid endale bürgermeistri
· Läänest veeti Liivimaa kaudu Venemaale eelkõige käsitöötooteid: Flandria kalevit, Reinimaa relvi ja metalltooteid, Rootsi vaske jne. · Samuti heeringaid, soola ja veini, õlut vürtse. · Hakati kauplema kaubanduspartnerite võrgu vahendusel. · Siseturukaubandus muutus laiemaks: talupojad tõid oma vilja ja lina linna turule ja müüsid selle maal ringi liikuvatele kokkuostjatele. · Aadlikele ei meeldinud see ning nad üritasid maakaubandust täielikult enda kätte haarata. 5. Reformatsioon ja vaimuelu · Piiskopid, kes olid sageli võõramaalased, vahendasid Liivimaale uusi kultuurilisi mõjusid. · Toomkapiitel piiskopi kõrval seisev iseseisev autonoomne üksus omaenda vara ja kassaga, mis moodustus toomhärradest. Selle ülesandeks oli piiskopi nõustamine ja koolihariduse andmine. · Toomhärradeks võisid saada kohalike aadliperekondade pojad või linlaste järeltulijad, kellel oli ülikooliharidus.
kaubavahetus pmst toimus. Kauabavahetus toimus 18 sajandil erafirmade ehk "kaubamajade" kauda, kes 18saj löpuks kogu selle süstemei pmst enda alla haarasid. Kõige rohkem veeti sisse soola, metalli, soolaheeringat ja tubakat. Selle kõrval toodi ka veini, klaasi, paberit, kohvi, teed, vürtse, a need olid juba erilisemad. Väljaveoartikkel peamine 18 saj oli teravili. Maakaubandus- Üldistavalt võib öelda, et maakaubandust kamiitsesid kõikvüimalikud piirangud, reeglid oliddetailselt välja töötatud. Selle eesmärgiks oli kauplemist maal piirata, et kauplemine toimiks rohkem linnades linnade kontrolli all. Sõbrakaubandus- talupoeg suhtels linnas mingi kaupmehega, viis oma kauba sellele ja ostis tema käest ka endale vajaliku kauba. Vajadusel sai ka võlgu võtta. Asehalduse ajal maakaubanduse reegleid lihtustati oluliselt, need jäid ka püsima hilejm 19 saj oluliselt.
annaabi.ee 
