Väikese arvukuse tõttu kuulub ta ohustatud tõugude hulka. Sellele vaatamata on väike, nudipäine, valkjaspunane veis leidnud veisekasvatuses oma kindla koha juba 1977. aastast moodustab see tõug stabiilselt 0,4% kõigist Eestis peetavatest piimaveistest. Alates 2000. a on maatõugu veiste kasvatamist riiklikult toetatud. Tegelik geneetiline toodanguvõime heades söötmis- pidamistingimustes on aga eesti maakarjal 5000-10 000 kg piima. Piim on kõrge rasva,- valgu- ja suhkrusisaldusega ja väga head laapumisomadustega. Iseloomult on maatõugu veis sõbralik, uudishimulik, kuid isepäine, tugeva karjainstinktiga. Teiste piimaveisetõugudega koospidamisel on sageli karja juhiks. Sööda suhtes on nad valivad ja seetõttu esineb vähem ainevahetushaigusi. Tüüpilisteks omadusteks on veel vähenõudlikkus, haigustele vastupidavus (leukoos, jalahaigused) ja
Seepärast ei taotleta noorloomade üleskasvatamisel maksimaalseid massi-iibeid, vaid toidetakse normaalsel tasemel ja välditakse organismi ületoitmist ja kasvamist. Lehmadel on varavalmivuse näitajaks tavaliselt esimese seemenduse vanus ja esmaspoegimise iga (EPI). On leitud, et ka tiinuse kestus väljendab varavalmivust. Näiteks eesti veisetõugude tiinuse kestus varieerub järgnevalt (Saveli, 1970): eesti holsteini tõul 278 päeva, eesti punase tõul 282 päeva ja eesti maakarjal 281 päeva. Siit võib järeldada, eesti holsteini tõug on veidi varavalmivam kui teised tõud. Kasutusiga. Majanduslik kasutusiga oleneb sellest, milleks looma peetakse. Näiteks tarbeloomadel on kasutusiga lühem kui suguloomadel. Kasulikum on see loom, kes saab kiiresti suguküpseks ning annab noores eas täisväärtuslikke järglasi ja toodangut. Sugusigu ja -lambaid praagitakse tavaliselt 3. või 4. eluaastal, veiseid 4-5.eluaastal so. täiskasvanuks saades
annaabi.ee 
