saaksid tegutseda vastavalt oma tahtmistele ja et nad oleksid seotud riigiga ning nad võtaksid seost riigiga kõrgeima kõlbelise paratamatusena, mis tähendabki vabadust. Vabadus ei ole võimalik ilma seaduseta ja igal pool, kus on seadus, on ka vabadus. Poliitika sügavaimaks seaduseks on seega vabadus - vaba tee muudatustele. Ajalugu on vabaduse kasvamine ja riik ongi organiseeritud vabadus. Hegel võttis maailmaajaloo periodiseerimise aluseks maailmavaimupoolse vabaduse mõistmise olemuse. Hegeli arvates algab maailmaajalugu idast ja lõpeb läänes. Inimkonna ajalugu algab riigi tekkega kõige idapoolsemas osas - s.o. vanas Hiinas, mille rahvas kehastub esimesena ka maailmavaim. Edasi kehastub ta teistes idamaa rahvastes - India, Pärsia ja Egiptuse omades. See on esimese etapi kehastus. Kuna Idamaa rahvad ei tea, et vaimu või ka inimese olemus on vabadus, siis ei ole nad vabad. Nende arvates on vaba vaid
Muidugi, paratamatus pole veel vabadus, kuid vabadus eeldab paratamatust ja sisaldab seda kui ületatut. Kõlbeline inimene teadvustab oma käitumist kui paratamatut .. ning ainult tänu sellele teadvustamisele muutub tema vabadus tõeliseks ja sisuliseks vabaduseks erinevalt omavolist, mis on sisutu ja ainult virtuaalne vabadus. Hegeli arusaam vabadusest on tõesti ehk natukene arusaamatu, kuid ta ise võttis maailmaajaloo periodiseerimisel aluseks just maailmavaimupoolse vabaduse tunnetamise. Hegel periodiseeris maailmaajaloo selle alusel, kuivõrd vaim (ja sellest sõltuvalt ka konkreetsed inimesed) oma olemust vabadust mõistab. Tema arvates kulgeb maailmaajalugu idast läände; idas on tema algus ning läänes lõpp. Isiksuse roll ajaloos Hegeli ajaloofilosoofia seisukohalt ei tõuse ükski inimene kõrgemale n-ö tööriista või instrumendi rollist. Kuid tööriistal ja tööriistal on vahe. Ajaloos on leidunud erilisi inimesi, nn
annaabi.ee 
