ja Laforeti järglased, mõistmata oma eelkäijate teoste allteksti probleemanalüütilist meetodit (s.o. tagajärjelt/eesmärgilt põhjusele/vahendile) -, absolutiseerides kas olusid või indiviidi eksistentsi, oskamata tajuda ja näidata neid nende ühtsuses ja seoses, vaevalt võisidki välja jõuda mujale kui kirjanduslikku eimiskisse. Tremendismi rajajate romaane on tõlgendatud ka kui eksistentsialistlikke. Carmen Laforeti maailmavaatelises kujunemises on eksistentsialismil samuti oma koht - nii Miguel de Unamuno võimaluste ja tegelikkuse konfliktist tuleneval traagilisel elutundel kui ja Sartre'i ideedel, millega Laforet tutvus ülikooliaastail Madridis ja Barcelonas. Tema ,,eimiskit", s.o. sisutühja, mõttetut elurutiini võiks samastada Sartre'i ,,mitteolemisega". Samuti on tremendismi võrreldud pikareskse ehk kelmiromaaniga. Ühisteks joonteks on näiteks
Eesti luulet tõlkis Laaban veel saksa ja prantsuse keelde. Ühtlasi kirjutas ta kunsti-, muusika- ja kirjanduskriitikat rootsi, prantsuse, saksa ja eesti keeles ning esines loengutega Rootsi raadios.(Malin,11.01.09) Aastail 1964 ja 1965 elas Ilmar Laaban mitu kuud Põhja-Ameerikas. Tal oli plaanis pidada seal loenguid, kuid päris mitmed nendest jäid ära pagulaseestlaste omavahelise kanakitkumise ja selle tõttu, et mõnedes ringkondades peeti Laabanit maailmavaatelises mõttes roosaks. (Malin,11.01.09) 1975 valiti Ilmar Laaban Rahvusvahelise Kunstikriitikute Ühingu (AICA) liikmeks. (,,Ilmar...",11.01.09) Alates 1989. aastast oli Laaban Eesti Kirjanike Liidu välisliige.(,,Ilmar...",11.01.09) Kirjanduse aastapreemia 1998.(EE 14,2000) 4 Eesti Rahvuskultuuri auhind 1999.(EE 14,2000) Viimasel viiel eluaastal oli osaliselt halvatud ja kõnevõimetu. Ilmar Laaban suri Stockholmis 29. novembril 2000. aastal
annaabi.ee 
