1924-1928 oli Nõukogude ajaoos ainus viisaastak, kus ei olnud järjekordi. Maad tabanud näljahäda ajal 1021-1922 võeti vastu ,,kodanlikku" abi USA-st. Nii päästeti näljasurmast miljoneid. Majanduskonverents Genovas, kuhu oli kutsutud ka Nõukogude Venemaa. Algas Saksamaa ja Nõukogude Venemaa sõprus. Kirjutati alla Rapallo lepingule, millega taastusid N-Venemaa ja Saksamaa kaubanduslkud ja diplomaatilsed suhted. Kultuur arenes 1920-ndatel üsna tormiliselt. Vene teadus oli endiselt maailmateaduse osa, vene kirjanikke tõlgiti paljudesse maailma keeltesse. NSV Liit oli üks äheseid riike, keda ülemaailmne majanduskriis otseselt ei mõjutanud. 1928. aastal võeti vastu viisaastaku plaan, mida nimetati suures murranguks. See murrang tähendas naasmist sõjakommunismi juurde. Talupojad ühendat kolhoosidesse. Kõik talupojad, kes oli kollektivseerimise vastu arvati kulakuteks (neilt võeti ära kogu vara ning nad ise saadeti vangilaagrisse või asumisele)
haritud ja enamasti ka suured patrioodid (või demokraadid). Nende lähimad abilised, nii-öelda teine sort kangelasi, on juhtidele ülimalt andunud, nupukad ja teovõimelised. Kõik ülejäänud on enamasti eelmiste vaenlased või pahasoovijad, neid ootab häbiväärne hukk. Enamasti satub Verne'i teostes elukeerisesse ka mõni kabinetiteadlane, pigem püknik kui atleet ihult ja hingelt, aga kui selline mees oma suu lahti teeb, siis voolab sealt lõpmatu voona maailmateaduse kõrgtaset. Kõigist neist aspektidest vaadatult on Jules Verne suurepärane paroodiate objekt. Vabadusvõitluse ja revolutsiooni paatos kõlab ka paljudes Verne'i hilisemates teostes, nagu näiteks Kreeka vabadusvõitlust käsitlev romaan "Saarestik tules" ("L? archipel en feu", 1984) ja ungari revolutsionääri elu kujutav "Mathias Sandorf" (1885). Seda tüüpi kangelane on ka Wladimir Janoff, Siberi soolakaevandusest
annaabi.ee 
