Üsna saastetundliku liigina ei sobi aga suurlinnadesse, küll aga väikeasulatesse ning linnaäärsetesse metsaparkidesse. Pärimused: Kuusk on olnud traditsiooniline puu matusetalituste juures. Kuuseosi puistatakse matuserongkäigu teele, leinakuuskede asetamine lahkunu kodu väravasse, kirstu ja värske kalmu kuuseokstega ülepuistamine on olnud rahva seas laialt levinud komme. Ka kirstulauad tehti kuusepuust. Siberi ja Altai põlisasukaile on hiiglaslik kuusepuu maailmapuuks, mis küünib maa nabast kõrgeimate taevasfäärideni ja õhendab maapealse tasandi ja allmaailma. Kuusk on pühade õpetuste keskpunktis ka Lõuna-Kanda indiaanihõimudel, kes nimetavad seda rahupuuks. Kuusk õpetab inimestele teiste eluvormidega kooseksisteerimist ja suhtlemist, ühenduse leidmist maa ja taevaga, rõõmsa ning rahuliku alandlikkuse väljendamist. Paljud Põhja- Ameerika hõimud kasutavad kuuski rituaalsetel talitlustel. Näiteks
sidusid ilma ja taeva (Heintalu 2006a: 319). Eesti esivanemate õpetuste järgi oli puu elu ka inimeste elu. Ilmapuu juured ja oksad ühendasid maad taevaga, tüvi sümboliseeris aga inimeste igapäevaelu. Igas puuseemnes on potentsiaalselt peidetud võimas puu ehk uus elu. 34 Slaavlaste maailmapuu ühendas samuti endas kolm maailma. Legendide järgi kasvas venelaste maailmapuu ookeani keskel asuval saarel. Maailmapuuks võis olla damaskuse tamm, küpress, kask või õunapuu. Maailmapuu kroonil asusid jumalad ja isegi kristlikud pühakud, näiteks Jumalaema. Juurtel elasid deemonlikud olendid, kurjad hinged ja surm ise.35 Vene matmiskombestikus praktiseeriti korduvalt surnute matmist puu all. Slaavlased uskusid, et surnute hinged asuvad elama oma haual kasvavatesse taimedesse ja puudesse, seetõttu neid ei tohtinud maha raiuda. Eksisteeris ka uskumus, et puudesse asuvad elama mitte oma surmaga