nähtus. Teises osas annab ülevaate eetika arengust läbi ajaloo, alustades Vana-Kreeka mõtlejatega ja jõudes lõpuks enda mõteteni välja 1.Palju üldfilosoofilisi mõtteid: Elumõttest. Kui võtta maailma sellisena, nagu ta on, siis on võimatu omistada talle mõtet, milles inimese ja inimkonna toimumise ja otstarbe sihid on mõttekad. Pessimistlik tunnetus: mis tähtsust oli sel, mille poole need, kes toimisid enne mind, püüdlesid, lõputus maailmaprotsessis? Kõigi oma miraazidega tahab elutahe mind ainult selleni viia, et ma oma eksistentsi edasi veeretaksin ja annaksin elu olendeile, kellele on määratud sama armutu saatus nagu mulle, et mäng ikka edasi kestaks. Millest tekib siis see elutahe, mis ei lase meil endalt elu võtta? Instinktiivne vastumeelsus selle teo vastu? Aukartus elu ees? Salapärane elutahe, mis meis pesitseb? Elutahe pole leek, mis põleb ainult soodsate sündmuste kütusega.
- juhtnöör, millega ehitusmeister mõõdab. Kõik kolm moodustavad terviku. Kanoonika on füüsika eeldus, füüsika on eetika eeldus. Sensualist. Tunnetuse aluseks on meelelised naudingud. Materlialistlik sensualism (sarnane Demokritosele - aatomite õpetus). Füüsika on samuti Demokritoselt. Eetika. Me ei peaks jumalaid kartma, see rikub õnne ära. Neli rohtu: 1)jumalat ei ole vaja karta; 2)surm on teadvusetus; 3)hüve on kerge saavutada; 4)pahe on kerge vältida. Inimhing tõuseb maailmaprotsessis kui õis. Hinge suurim mõistatus on valu. Valu purustab hinge ühtsuse maailmaga. Kõrgeim väärtus, mis suudaks valu ja ebameeldivusi korvata on tema meelest õnn. Hing taastab purunenud ühtsuse hingerahu. Kolm mõnu ehk naudingut: 1)loomulik (hädavajalik) - N:januse soov juua; 2)loomulik (pole hädavajalik - N: iha delikatesside järele, suguline
annaabi.ee 
