2) dialektiline vasturääkivus ja 3) paradoksaalne vasturääkivus. Formaal-loogiline vasturääkivus kätkeb endas teineteist välistavaid otsustusi ühe arutluse piires. Käsitleme seda hiljem. Dialektiline vasturääkivus on teadmiste kujunemise ja arenemise seesmine "mootor" ja edasiviiv jõud, mille ülesandeks on paljastada oponendi seisukohtades vasturääkivusi (sokraatiline meetod), ja ületada maailmaprotsesside lahtiseletamisel teesi, antiteesi ja sünteesi vasturääkivused mõtlemises (Hegeli dialektika). Seda on piisava põhjalikkusega käsitletud filosoofias, gnoseoloogias ja dialektilises loogikas, mistõttu puudub vajadus selle veelkordseks esituseks. Paradoksaalne on üldtunnustatule vasturääkiv, näiliselt absurdne, mõistusevastane väide või järeldus. (Paradoxon - kr.k. midagi tavatut või arvamusvastast.) Paradoks tekib seal ja siis, kui mingi hulk näiliselt
● kujundab kultuuriteoreetilise baasteadmuse ● toetab kultuuri kirjeldamise-analüüsimise metakeele kasutamist ● annab ainest kultuuri analüüsiks ja analüütilise diskussiooni arendamiseks ● teemad: kultuur, identiteet, ideoloogiad, popkultuur, keel ja representatsioon, retseptsioon ja auditoorium, kultuurikonfliktid ja globaalsus, kultuurisotsioloogia jms ● annab vahendid maailmaprotsesside mõistmiseks, tõlgendamiseks ja mõtestamiseks, sh avaliku sfääri – poliitilise sfääri, majandussfääri, sotsiaalsfääri, kultuurisfääri jt valdkondades ● võimaldab longituude kui pikkade protsesside uuringuid, sh ka kultuuridevahelisi võrdlusuuringuid Kultuuri käsitlevad sotsiaalteaduste suundi: kultuurisotsioloogia (väärtused ja normid ühiskonnas); kultuuriuuringud (identiteet, subkultuurid, popkultuur, emotsioonisotsioloogia,
annaabi.ee 
