Nii pöördus koolkonna rajaja Zenon Herakleitose, umbkaudu aastatel 544-483 e. Kr. elanud mõtleja pärandi poole. Temast mõjutatuina käsitasid stoikud maailma sellise kujunemisprotsessina, mille käigus jumalik algtuli muudab end traditsioonilisteks kosmose algelementideks – maaks, veeks, õhuks – ning neist kujuneb edasi kogu see nähtuste mitmekesisus, mis on meile tuttav kogemusest. Seejuures pidasid nad kolme viimatinimetatud elementi – maad, vett ja õhku – maailmaprotsessi passiivselt-vastuvõtvaks küljeks (aine), tuld aga aktiivseks- toimivaks algeks (jõuks). Stoikud rõhutasid, et kõne all olev protsess on mõistuspärane, valitsetud logose poolt. Logos oli üks Herakleitose mõtlemise keskseid mõisteid. Temast erinevalt käsitlesid stoikud logos`t aga maailma eesmärgipärasuse algena. Alg-logos`est on stoikutel justkui kaks kirjeldust – füüsikaline ja teoloogiline.
jällegi oleva genesis`liku käsitlust, kusjuures ta väidab, et see genesis on alguse saanud veest. Mõttekäik oleks siis umbkaudu selline: maailm avaneb vaatlusele pidevasse muutumisse haaratud nähtuste tervikuna. Thales eeldab, et sellel protsessil peab olema algus. Tolle alguse selgitamiseks toob ta sisse oleva algseisundi eelduse, millest kogu maailmaprotsess olevat alguse saanud. Seejärel samastab ta selle alguse veega. Aristoteles tõlgitseb asja nii, et kogu maailmaprotsessi kannab üks algelement – vesi – mis ise jääb aga kõigis muutustes samaks. Sellest algelemendist lähtub igasugune tekkimine ja sinna suubub igasugune hävimine. Seega tuleb eristada vee algset ning püsivat seisundit ja sellest tulenevaid seisundeid. Et vesi võib omada erinevaid seisundeid on aga kogemusfakt – vesi võib aurustuda ja võib ka jäätuda, st. omandada erinevaid agregaat- olekuid. Need vee muutunud seisundid peaksid mingil viisil võimaldama kogu nähtuste
annaabi.ee 
