Etno jazz Seoses jazzi`i üha suurema rahvusvahelise levikuga on sellele paljudes maades püütud lisada kohaliku rahavamuusika elemete. Selleks andis mõnelgi pool inspiratsiooni modal jazz, mille hramooniline alus tunduvalt erineb varasemate voolude traditsioonilisets harmooniast. Etniline jazz on üks etnomuusika paljudest vormidest. Seda jazzi liiki samastatakse sageli Maailmamuusikaga. Enne 1990-ndaid peeti teda Maailmamuusika eelkäijaks. Etniline jazz kogus populaarsust üheksakümnedate ajal, sel ajaperioodil sai ta ka endale iseseisva nimetuse "etniline jazz". Tihtipeale ei kõla see muusikastiil just eriti jazzilikult ja öeldakse isegi, et tegu polekski justkui jazzi liigiga, vaid hoopis iseseisva muusikazanriga, mida pole osatud täpsemalt liigitada. Enne üheksakümnendaid oli jazz levinud rohkem Ameerikas ja Euroopas, kuid laienes siis ka Aasiasse
Paljud muusikud pöördusid islami usu poole ja võtsid endale vahel ka araabia nimed (Art Blakey-Abdullah Ibn Buhainat). Islami usku pöördumine tõi kaasa endaga huvi islami muusika vastu. paljud muusikud kasutasid oma improvisatsioonides araabia muusikat. Araabia muusikast veelgi suuremat huvi äratas india muusika. Eelkõige paelus jazzmuusikuid selle maa rütmirikkus. (India klassikalinem uusikapõhineb tala'delja raga'del.) Muusika avanemine müra suunas oli seotud nii maailmamuusikaga kui ka intensiivsuse üldise kasvuga. Tromboonid kõlavad nagu konveierlindi mürin, trompetid nagu ülesurvest lõhkenud terasanumad, klaver kõlab kui purunev traat ja vibrafon undab, nagu puguks metalltorudes tuul. Uus jazz leidis endale publiku ka Euroopas. Euroopa muusikud imiteerisid Ornette Colemani, Cecil Taylori free jazzi. Euroopa muusikud leidsid end tänu sellele, et nad kopeerisid musta free jazzi. Free jazzi
annaabi.ee 
