kiire areng ja sotsiaalse probleemid. Ei olnud mingeid erilisi traditsioone seoses klassitsismiga, üleminek romantismile oli sujuv. 18.saj. Keskapaiku tuli sentimentalistlik romaan-moraliseeriv, kaastunnet tekitav, tegelane rahva hulgast, mõjus rahvale värskendavalt ja elulähedaselt. William Blake-Varase inglise romantismi esindaja, poeet, graafik, maalikunstnik. Avaldas luules protesti jne. Oli vaimustuses Pr. Revolutsioonist. Omal ajal ei olnud kuulus, 20.saj kuulutati moodsa maailmaluule eelkäijaks. Kuulsaim teos: "Tiiger". William Wordsworth-Avaldas koos S.T. Coleridge'iga luulekogu "Lüürilised ballaadid". Suurepärane looduslüürik ning luulekeele uuendaja. Iseloomustab teoseid: värske ja kerge poeetiline väljendus, argikeele sulandamine luulesse. Loodus!! Nägi ilu igapäevastes asjades. Samuel Taylor Coleridge- Kirjutas lopsakalt fantaasiat ja värviküllast luulet. Ime lummuses võib inimene jõuda jumaliku tõe tundmiseni. Hindas folkloori(eriti rahvaballaade)
nägemine asjade taha. Heliloojal ei ole ka alati sõnu varuks nagu teoreetikul, et end kaitsta. Viha suurte isiksuste vastu, nende hilisem balsameerimine, alateadlik ihalus ja autoriteedijanu ei ole võõrad ka kirjandusinimesele. Vähetuntud kirjanikule on kurnav tõsiasi, et nende kodumaisel kirjandusmaastikul kasvab ainult paar-kolm taime, mida laias maailmas tuntakse. Soomeski on peaasjalikult vaid kaks nime, kes maailmaluule antoloogiais esindatud Saarikoski ja Haavikko. On see hea või halb, ei ole võimalik erapooletult otsustada. Ainus võimalus on kirjutada paremini kui need kaks, kirjutada teisiti. Kasvõi enda peale viha tõmmates. Millele ja kuidas oleks praegu võimalik oma loominguga truudusevannet anda? Jõle oleks muidugi kujutleda mõnd oma luulekogust pärit rida kaerahelbepakil (iseasi on tasuline koostöö elava autoriga, mille puhul autor on teadlik, et värsistab putru).
1931.aastal avaldas Alver esimesed lüürilised luuletused ja pika poeemi ,, Lugu valgest varesest". Poeemi vabalt voolavais värssides on irooniliselt kujutatud kõrget vaimukultuuri näitlevat boheemlikku noorteseltskonda. Iroonilisi poeeme kirjutas Alver edaspidigi. Üldise tunnustuse on neist saavutanud ,,Pirnipuu". Eriti intensiivselt avanes Alveri anne lüürikakogus ,,Tolm ja tuli"(1936), mille kriitika võttis vastu imetleva tunnustusega. ,,Torm ja tuli" seirab maailmaluule kõrgklassikat, millest poetess on kõige enam õppinud Puskinilt ja Baudelaire'ilt. Põhjendamatult on märgatud ka niitselikku kõrguste-ja avarusejanu. Eesti luuletajatest olid Alverile lähedased Under ja eriti Suits. Noore Alveri romantilise põhihoiakuga luules sulavad ühte jõuline mõttekirg ja tundlik hingemaailm. ,,Tolmu ja tule" keskseid teemasid on kunst, mida Alver imetleb ja ülistab paljudes luuletustes, tuues inimese ja kunsti suhetes esile üha uusi aspekte
annaabi.ee 
