Laps ja kodu - lastekodu või laste kodu? Kui me reedeti ühikast koju lähme siis tundub see loomulik. Enamus meist võtab enesest mõistetavana seda, nagu ka perekonda, õdesid vendi, sugulasi, suguvõsa ja sugupuud. Kui seejuures ei teadvusta me endale, et kõigil ei ole selliseid võimalusi. Kõik ei saa minna koju, kui neil selleks vajadust on. Kõigile ei ole pere olemas oleks ainumõistetav. Eestis ja maailmas üldse on päris palju lapsi, kelle ainukeseks koduks on lastekodu. Ühel või teisel moel on nad sinna sattunud. Kellel on vanemad traagiliselt hukka saanud, kellel on vanemad olnud liiga noored et nende kasvatamise vastutust võtta ning mõnel neist pole olnud lihtsalt mitte kedagi vastutus tundelist inimest, kes nende eest hoolt oleks kandnud. Mõningadel neist oleks võib-olla teine saatus, kui nende endised lähedased oleksid inimlikumad nende vastu olnud, kuid see teema on natuke liiga valus, et...
ameeriklaste sõnutsi superklassikuks. Kui Nabokov oli sumbunud ja üksluises vene emigrantlikus kirjanduses endast märku adnud koguni kolme romaaniga (,,Masenka" , ,,Kuningas,emand,soldat" , ,,Luzini kaitse"), ütles I. Bunin tema kohta: ,,See poisike haaras püstoli ja pani ühe lausega pikali kõik vanakesed, ka minud" Elulugu V. Nabokov sündis 1899. A Peteburis vabameelses ja haritud perekonnas. Noort Nabokovi kasvatati, kui maailmakodanikku, mitte nii, nagu oli kombeks vene intelligentide peredes. Ta õppis inglise keele selgeks enne emakeelt, tegeles innukalt spordiga (see polnud tavaks): mängis malet, sõitis jalgrattaga, harrastas poksi, ja huvitus koguelu entomoloogiast. Hariduse sai ta revolutsioonieelse Venemaa kõige liberaalsemas koolis (Tenisevi kommertskool), kuhu teda sõidutas livrees autojuht Rolls Royceiga. Sõjaeelsetes romaanides ongi ta oma lapsepõlve kujutanud Venemaad, paradiisi
annaabi.ee 
