Selle arengu järgmine aste peaks olema Bahá'u'lláh' õpetuse abil ja ülemaailmse rahu kehtestamine. (Partridge 2006: 428) Bahaide pühad tekstid esitavad põhimõtted, kuidas tuleks korraldada kogu sotsiaalpoliitikat ja seadusandlust kui tahetakse luua uut ühiskondlikku tegelikkust. Üks seisukoht on see, et inimeste eneseteadvus tuleb tõsta ülemaailmsele tasandile, et nad ei määratleks end enam kitsalt rassi-, usu-, rahvus- vöi klassikuuluvuse järgi, vaid maailmakodanikena, kes tunnevad ühtsust ja solidaarsust sel määral, et ükskõik millises maailma piirkonnas elavate inimeste kannatused oleksid neile nagu venna või õe kannatused. Selle aluseks on inimkonna orgaaniline ühtsus. Bahá'u'lláh on võrreldnud oma teostes inimkonda inimese kehaga, mis koosneb tohutust hulgast rakkudest ning milles iga üksik rakk aitab kaasa keha kui terviku talitlemisele ja saab sellelt tervikult vajalikud toitained, säilitades samal ajal oma individuaalsuse
väljaspool klassiruumi, samuti reisimisel (kasutatakse spetsiaalset metoodikat „õppimine läbi reisimise“). Kuna Damanhur on väga praktiline kogukond, siis kasutatakse reaalse elu situatsioone õppimise alguspunktina, integreerides ka traditsioonilisemaid valdkondi, nt matemaatika, kirjandus jne. Väga olulisel kohal on vastutus ja aktiivne jagamine. Oluliseks peetakse seda, et noored inimesed tunneksid vastutust planeedi eest ning tunneksid end maailmakodanikena. (Ananas, Pesco 2009, 48, 49). Mõneti nähakse tervet maailma klassiruumina, mida avastada. Läbi reisimise, õpivad lapsed läbi kogemuse ning reisimine iseenesest on kogemuste väli. Nii saavad lapsed õppida tundma kohalikku loodust, maakonda ning ka välisriike. Ligi 25% ajast õpivad Damanhuri lasteaia ja kooli lapsed klassiruumidest väljaspool, tehes ise uurimisprojekte looduses või kogudes raha isegi kolmanda maailma riikide lastele. Lapsi võetakse
annaabi.ee 
