1. Tüpoloogia keelte või keeleelementide liigitamine lähtuvalt nende struktuurist. Eesmärk on leida keeltes esinevate nähtuste varieerumise piirid ühel nähtusel on eri keeltes eri ilmnemisvormid. Tüpoloogias tegeletakse konkreetse nähtusega (nt isikukategooria maailmakeeltes). Põhiliselt kirjeldatakse üksiknähtusi. Tüpoloogia pole grammatikateooria, vaid on meetod, mistõttu võib ta olla teooria-neutraalne. Ta on tausta ja raamistikuta. Peaks vähem rääkima moodsatest grammatilistest suundadest. Tüpoloogia sai alguse Saksamaalt, 19.saj I poolel. Keeletüpoloogia otsib funktsionaalseid seletusi. 2. Keelte liigitamise põhimõtted: · Genealoogiline ehk päritolu järgi (nt eesti k kuulub soome-ugri k hulka)
Afiks liitub tavaliselt tüvele. Juurmorfeem - tüve minimaalne põhiosa, mis esindab lekseemi Kolme liiki afiksid: Prefiksid (tüve ees asuvad) Tsirkumfiks - prefiksi ja sufiksi kohustuslik kombinatsioon Reduplikatiivne - prefiks sisaldab tüve alguskonsonanti Keel, milles esinevad anult prefiksid - prefiksikeel Sufiksid (tüvejärgsed) Eesti keeles tunnused ja lõpud. Sufiksid on maailmakeeltes tavalisemad kui prefiksid. (sufiksikeeled) Infiksid (tüve sees paiknevad) Esinevad palju harvemini kui prefiksid ja sufiksid. Kliitikud - sõnade morfotaktilistel äärealadel esinevad kliitilised morfeemid. Kliitikud ei näita sõna suhet lause teiste sõnadega, neil võib olla keerulisi paragmaatilisi funktsioone. Kõneleja kasutab neid tihti oma arusaamade või seisukohtade väljendamiseks või situatiivsete nähtuste rõhutamiseks.
annaabi.ee 
