kaotasid traditsioonilised kreeka ühiskonnad oma poliitilise iseseisvuse ja muutusid suure maailmaimpeeriumi osadeks. Veel Aristoteles, kes oli Aleksander Suure vallutuste kaasaegne, pidas kreeka traditsioonilisi polis`eid, väikesi linnriike, loomupärasteks ja kõige täiuslikumateks inimliku ühtekuulumise vormideks. Kuid nende poliitiline iseseisvus ei taastunud enam kunagi. Sellega päädis läbi terve 4. sajandi väldanud polis`e kriis. Üksikisiku jaoks, kes juhtus selles maailmaimpeeriumis elama, 1 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. tähendas see seda, et poliitilise otsustuse tasand, mis vastuoludest lõhestatud polis`es oli tema jaoks niikuinii raskesti mõjutatavaks saanud, nihkus nüüd talle täiesti mittemõjutatavasse kaugusesse ja kõrgusesse. Samas võisid seal kaugel ja kõrgel langetatavad poliitilised otsused üksikisiku saatust oluliselt mõjutada, selle tihti peapealegi keerata
vastuoludele lisandunud ka religioossed. Türklaste valitsemine (1516-1918) ei leevendanud kohapeal juba väljakujunenud vastuolusid. Kuueteistkümnendaks sajandiks oli Osmanite impeerium muutunud maailma suurimaks ja võimsaimaks impeeriumiks. Sultan Süleyman Toreda (valitses 1520-1566) käsul tehti linnas ulatuslikke ehitustöid. Tänapäeval Jeruusalemma vanalinna ümbritsevad ja kõigi külaliste poolt imetletavad müürid ongi pärit sellest ajast. (Saks 2005, 29) Osmanite maailmaimpeeriumis olid juudid lugupeetavad sultani lähikondsetena ning neil oli väga lai autonoomia, eristaatuses juudikogukond yahudi millet. (Peterson 2008) Kaugel homogeensusest, valitseti araablaste, armeenlaste, kreeklaste ja slaavlaste üle, kuid Esimese maailmasõja künnisel oli ka see 600-aastane impeerium allamäge veeremas nagu kõik teised sellele eelnenud suurriigid. Esimese Maailmasõja ajal võitles Osmanite impeerium Saksamaa poolel ning Liitlasvägedel oli väga raske nii
annaabi.ee 
