Hiina. Oma arengu eri etappidel kehastub maailmavaim erinevates rahvastes: kõigepealt idamaa rahvastes, siis Vana-Kreeka ja Vana-Rooma rahvastes ning lõpuks germaani rahvastes. Tänu sellele kehastumisele saavutavad need rahvad oma aja kohta maksimaalse vaimse arengutaseme ning on mingil ajastul kujundlikult öeldes ajaloolise progressi kandjad. Selliseid mingil ajajärgul juhtivat rolli mänginud rahvaid nimetab Hegel maailmaajaloolisteks rahvasteks. Enamik rahvaid moodustab aga ajaloo perifeeria ning neid iseloomustab arenematus. Sama saatus tabab ka neid rahvaid, kelle maailmavaim pärast neis kehastumist on maha jätnud. Niisiis periodiseeris Hegel ajaloo kolme etappi. Esimese etapi kehastus on idamaa rahvad, teise etapi kehastus on antiikmaailm ja kolmanda etapi kehastus germaani rahvad. Viimaste all pidas Hegel silmas protestante, mitte aga saksa keelt kõnelevaid rahvaid. Viimaseid ei jäta
Kristluse läbi on germaani rahvad mõistnud, et inimene inimesena on vaba ja et vabadus on vaimu loomus. Ilmalikus asjaajamises riigi tasandil nõudis selle põhimõtte rakendamine rasket ja pikaajalist organiseerimis- ja kasvatustööd. See moodustabki ajaloo. Germaani rahvaste riigivormiks on monarhia. Need rahvad, kelles kehastus maailmavaim, saavutasid oma aja kohta kõrgeima vaimse arengutaseme ning olid sel ajal ajaloolise progressi kandjateks. Neid rahvaid nimetas Hegel maailmaajaloolisteks rahvasteks. Enamik rahvaid on aga ajaloo ääremaadel ja arenematud. Sellisteks muutuvad ka need rahvad, kelle maailmavaim pärast neis kehastumist maha jätab. Erinevalt teistest ajaloolistest rahvastest ei jäta Hegeli arvates maailmavaim maha germaani rahvaid. Selle põhjuseks on protestantismi kui kristluse tõelise olemuse väljendaja kujunemine Saksamaal. Rahvaid iseloomustavad erinevad kombed ja tavad. Igal rahval on oma vaimsus. Hegel
annaabi.ee 
