1630 Tartus ja 1631 Tallinnas akadeemilised gümnaasiumid, 1632. aastal loodi Tartu ülikool. Talurahva lugemaõpetamisega hakkas riigikirik tegelema 17. sajandi teisel kolmandikul. 16841688 töötas Tartu lähistel esimene kihelkondadele koolmeistreid ettevalmistav Forseliuse seminar, mis toetus Lääne-Euroopas levinud looduspärasuse ja ratsionalismi põhimõtetele. Nelja tegutsemisaasta jooksul anti haridust 160 poisile, st. loodi kriitiline hulk esimese põlve maaharitlasi. Koolide kaudu levis ka koduõpetus, mille tulemusel mitmekordistus lugemisoskus. Rahvahariduse edenemine põrkus mõisnike vastutöö tõttu, kuid sellegipoolest sai kihelkonnakoolide võrk ometigi jalad alla. Arvatakse, et Rootsi aja lõpuks (1710.a) oli kirjaoskajaid mitte enam tuhandetes, vaid kümnetes tuhandetes.(L.Vahtre, 1993) Eestikeelne kirjasõna Tähtsamail kohal tollaaegses kirjakeeles oli vaimulik kirjasõna olles tihedalt teotud ka kooliga. Tähtsaimaks teoseks peetakse 16
sügav kaastundmus, sest tõelisus ületas kõik, mida võis luua metsikuim fantaasia. Maale minnes nutsin ma tihti kui laps, tundes oma täielikku jõuetust rahvast millegagi aidata." Ent ometi oli ta otsustanud: ,,Võtsin nõuks seda teha, mis võin, et ilma vägivaldsuseta inimlik elu eestlastele tuleks..." (Jansen 1983: 9) Võib-olla on Köleri üks suuremaid ajaloolisi teeneid see, et ta õhutas ja abistas Viljandimaa talupoegi ja maaharitlasi, kes 1860. aastate keskpaiku hakkasid esitama tsaarivalitsusele siinse poolfeodaalse agraarkorra samuti kogukonna- ja kohtukorralduse vastu sihitud märgukirju. Ta oli veendunud, et ,,valitsus ainult siis meie rahva kasuks midagi teha võib, kui hädapärased nõudmised rahva enese poolt välja lähevad". (Jansen 1983: 9) Sellest lähtuvalt said teoks mitmed märgukirjad 1864. Aasta kevadel ja suvel ning suurim aktsioon Viljandi- ja Pärnumaa kollektiivmärgukirja koostamine ja esitamine
sügav kaastundmus, sest tõelisus ületas kõik, mida võis luua metsikuim fantaasia. Maale minnes nutsin ma tihti kui laps, tundes oma täielikku jõuetust rahvast millegagi aidata.“ Ent ometi oli ta otsustanud: „Võtsin nõuks seda teha, mis võin, et ilma vägivaldsuseta inimlik elu eestlastele tuleks...“ (Jansen 1983: 9) Võib-olla on Köleri üks suuremaid ajaloolisi teeneid see, et ta õhutas ja abistas Viljandimaa talupoegi ja maaharitlasi, kes 1860. aastate keskpaiku hakkasid esitama tsaarivalitsusele siinse poolfeodaalse agraarkorra samuti kogukonna- ja kohtukorralduse vastu sihitud märgukirju. Ta oli veendunud, et „valitsus ainult siis meie rahva kasuks midagi teha võib, kui hädapärased nõudmised rahva enese poolt välja lähevad“. (Jansen 1983: 9) Sellest lähtuvalt said teoks mitmed märgukirjad 1864. Aasta kevadel ja suvel ning
annaabi.ee 
