Kui aga keegi neile keevat piima valab, siis härjapõlvlased panevad maja põlema. Kord näitavad maa-alused endid inimeste kujul, kord aga loomade kujul. Maa-alused vihastavad aga sama kiiresti ja kergelt kui härjapõlvlasedki ning selle eest tasuvad nad alati kätte. Tuntakse ka veel maahaldjaid, kuid tihti ei oska inimesed ka nende ja muude maa all elavate asukate vahel vahet teha. Vanal ajal meelitati maahaldjaid enne kui maja hakati ehitama, muidu maahaldjas lõhkus öösel maja ära. Kirikute ehitamisel lasti härgadel ostida sobiv paik ning siis ohverdati härjad maahaldjatele. Nurgakivi alla pandi tihti maahaldjale hõbedat, enamasti hõberaha, mõnikord veel muidki ohvriande. Surnute austamine Soome-Ugri sugurahvaste usu järgi peab surnutega hästi läbi saama, sest nende arvates, mida parem see suhe on, seda paremini elusatel läheb. Usuti, et surnud moonduvad elusate kaitsevaimudeks
nende eest hoolt.” Samuti tunneb majahaldjas endise elaniku alati ära(Eisen 1995:47). Aga juhtub, et majahaldjas ei hoolitse oma omaniku eest, võib teda ka karistada. Näiteks jätta ta söömata või päriselt maha. “Kuid selle juures peab teadma, et kui karistatakse teda põhjuseta, siis karistus tuleb ka inimesele, sest haldjas läheb kohe kaebama suurema juurde, kes siis otsustab, kellel oli õigus.”(Masing 1998:120) Kõigepealt tuli aga maja ehitamiseks maahaldjalt luba saada. Maahaldjas aitas inimesel parimat kohta valida. Soomlased kasutasid koha leidmiseks, nagu eestlasedki, arbumist, mille läbiviimiseks “/.../ toetati laiakale lauale arbapulk. Kui selle terav ots osutas põhja, ei sallinud maanhaltia paika, kui läände või lõunasse, see meeldis talle. Siis tehi maha kolm auku, kuhu kaabiti hõbetat. Kolm päeva pidid talupaigal olema inimesed /.../ siis asus sinna /.../ hää, õige haldjas.” (Masing 1998:125)
annaabi.ee 
