kord aga loomade kujul. Maa-alused vihastavad aga sama kiiresti ja kergelt kui härjapõlvlasedki ning selle eest tasuvad nad alati kätte. Tuntakse ka veel maahaldjaid, kuid tihti ei oska inimesed ka nende ja muude maa all elavate asukate vahel vahet teha. Vanal ajal meelitati maahaldjaid enne kui maja hakati ehitama, muidu maahaldjas lõhkus öösel maja ära. Kirikute ehitamisel lasti härgadel ostida sobiv paik ning siis ohverdati härjad maahaldjatele. Nurgakivi alla pandi tihti maahaldjale hõbedat, enamasti hõberaha, mõnikord veel muidki ohvriande. Surnute austamine Soome-Ugri sugurahvaste usu järgi peab surnutega hästi läbi saama, sest nende arvates, mida parem see suhe on, seda paremini elusatel läheb. Usuti, et surnud moonduvad elusate kaitsevaimudeks. Kui vastastikune suhe surnute ja elusolijate vahel on olemas, eeldab see uskumist hingede edasielamisse peale surma. Surnu muutis aga elukohta
hõberaha, aga karjamaale lehma lüpsma minnes tilgutati talle mõni tilk piima. Õue minnes või maha istudes oli parema andami puudumisel kombeks kolm korda maha sülitada (Eisen 1995:58). Uude talusse minnes tuli kõigepealt maahaldjaid tervitada, kummardades iga nurga poole, ning ohverdada neile soola, odraleent ja leiba. Maahaldjat solvanu sai karistuseks taudi või tabas teda mõni muu õnnetus (Masing 1998:124). Keeruliseks muutus lugu, kui maahaldjale oli lubatud mingi ohver, aga seda ei sooritatud määratud ajal. Siis võis tallu tulev võõras ise ohvri anda, ja viibinud talus kolm ööd, võtta haldja endaga kaasa. Haldja ära viimist sai takistada lapsi ohverdades, kas või enneaegselt sündinud lapsi. Lapsest sai maahaldjas ja endine leppis sellega (Masing 1998:125-126). Ka suurtel kividel (ohvrikividel) usuti olevat oma haldjad. Soome rahval on selline Immosen iso kivi (eesti k Immose suur kivi) Jäänisjärve rannal
annaabi.ee 
