vanemad on aga juba elada saanud. Kuid iga inimese surm on paratamatus. SURNU PESEMINE Varasemal ajal tuli surnu riietada ja pesta pereliikmetel, siis ei olnud selleks eraldi surnupesijat ja surnuriietajat, nagu seda on tänapäeval. Juhul kui inimene suri haiglas, siis jäi see töö teha haiglatöötajatel. Haiglas lahati ka laipa, ning see kahjustas keha. Seega ei näidatud surnud lähedastele. Lahkunut nähti alles peale riietamist. Väiksemates maahaiglates kutsuti omakesed ise lahkunut riietama ja pesema. Oli ka võimalik, et seda tegi mõni haiglatöötaja, kui pere oli nii kokku leppinud. Kõik sõltus inimestest. 1930. aastal pesti lahkunut vee ja seebiga, kuid selle kõrval oli levinud ka viinaga ülehõõrumine. See, kuidas pesemisse suhtuti sõltus perede eetilistest tõekspidamistest. Surnupesijad olid vanasti enamasti naised. Vahel pesid meessoost surnut ka mehed, kuid kunagi ei pesnud mehed naissoost surnut
saad", kuid võimalike ebameeldivuste vältimiseks käisid pesijad peale surnu pesemist sauna ( 1999: 520). Nõukogude korra ajal seoses suurenenud linnastumise ja ateistliku maailmavaate propageerimisega, läks surnu pesemine enamasti haiglate hoolde. Täpsed andmed, kuidas ja milliseid pesemisega seotud rituaale haiglates järgiti, puuduvad. Ilmselt oli tegu piirkondlikult erinevate käitumismallide ja tavadega. Väiksemates maahaiglates kutsuti omaksed sageli surnut pesema ja riietama. Suuremates haiglates jäi pesemine enamasti sanitari ülesandeks ning levisid jutud, kui halvasti surnut koheldi. Surnut kardeti ka sel perioodil, kuid surnuid alati kurjadeks ei peetud (Järve 2007:14). Tänapäeval tegelevad lahkunu pesemisega ja riietumisega peamiselt matusekontorid, haigla sanitar või surnukuuri vastav töötaja võõras, kes saab oma töö eest palka. Palveid surnu pesemisel ei loeta
annaabi.ee 
