demonstreeriva rahvahulga pihta tulistamisega Peterburis Talvepalee esisel väljakul nn Verisel Pühapäeval, saavutas kulminatsiooni 17. oktoobri manifesti väljakuulutamisega ning hääbus 1907. aasta keskpaigaks. Revolutsiooni tulemusena sai Venemaast siiski põhiseaduslik monarhia, kus monarhi võimu piiras Riigiduuma. Revolutsioon andis Venemaale ka väga võimeka ja targa, kuid karmi käega ja seetõttu vihatud peaministri - Pjotr Stolõpini. Tema kõige tähtsam reform oli maaeraomanduse lubamine talupoegadele. Seni kuulus talupoegade haritav maa külakogukonna ühisomandisse. Igal aastal jagati põllud liisuvõtmise alusel uuesti välja. Kuna keegi ei võinud kindel olla, millise põllu ta järgmisel hooajal endale saab, siis puudus igasugune huvi korraliku maaharimise vastu. Stolõpin lubas külakogukonnast lahku löövatele talupoegadele kindlad põllud. Sisuliselt tähendas see, et Venemaal hakati rajama eratalusid ning talumehed said võimaluse töö läbi rikastuda
Eeskätt sellepärast, et ei olnud omandiprobleemi. (Randveer 2004) Eesti Vabariigi taastamisega tekkis korraks seadustes vaakum. Vanad seadused enam ei sobinud, uusi aga veel polnud. Nii juhtus ka jahinduses. Uute maaomanike taotlused neile kuuluvat maad jahinduslikult kasutada vajasid kiiresti õiguslikku alust. (Randveer 2004) 1994. aasta aprillis võeti vastu ,,Jahikorralduse seadus". Selle seaduse juures oli olulisim see, et seoses maaeraomanduse taaskehtestamisega sätestati võimalus omal maal jahipidamiseks ja erajahipiirkondade rajamiseks (Randveer 2004). Enamikus Euroopa riikides kuulub jahiõigus maaomanikule, kes võib soovi korral oma jahiõiguse edasi rentida temale sobivale jahirentnikule. Suurulukeid tohib ka sel juhul küttida vaid suurematelt territooriumidelt, mistõttu maaomanikel tuleb oma maad ühes ringpiiris ühendada. Sisuliselt tähendab see maaomanikele, et jahimaa kasutamise
annaabi.ee 
