..1920kinnistati norfolk-roadsterite omadusi ja kasutati nende sugulastõugu idafriisi tõugu, mis aga ei teinud tori tõurühma paremaks. Esimese maailmasõja ja sellele järgnenud kaose tõttu oli hobuste arv Eestis 1920. aastaks langenud 167,5 tuhandele. Seoses maareformiga kahekordistus 1920. aastate alguses talude arv keskmike ja väiketalude arvel. Seega oli antud sotsiaalne tellimus hobuste arvu tõusuks, eriti aga universaalse kasutustarbega tori tõu edasiarendamiseks. Maaeralduse põhimõte oli ühe perekonna ja kahe hobuse töönormi suuruses silmas pidades maa headust-seisupaika ja muid kohalikke olusid. Eestile on olnud kombeks 2 hobust paarisrakendis maad harimas. Ühe hobuse kohta tuli meil 1926a. 5,6 ha põllumaad ja 5,3 elanikku. Seega pidi rajatava asundustalu suurus olema vähemalt 10 ha haritavat maad+3-4 ha heinamaad kodust kaugematel jõelammidel. Selliseid kahehobusetalusid tehti üle 32 tuhande, peale selle veel üle 23 tuh ühehobusetalu nn
Õhuliinide ristumisel või lähispaiknemisel tehnorajatistega tuleb trass koos- kõlastada tehnorajatise valdajaga. Õhuliini trassi valiku põhiprintsiibiks on optimaalsus. Sellest lähtuvalt peaks trass olema võimalikult sirgjooneline. Samas tuleb arvestada tervet rida kitsendavaid tegureid: • looduslikud takistused • hoonestatud alad • riiklikult ja kohalikult sätestatud keelualad • maaeralduse võimalused, maa hind jms Õhuliinide trass tuleks valida võimalusel nii, et see oleks kergesti juurde- pääsetav ehituse, hoolduse ja remontide hõlbustamiseks. Seetõttu on soo- vitav trassi kulgemine võimalikult suures ulatuses rööbiti teedega (või raud- teedega). Soovitatav on vältida õhuliinide ehitamist tihedalt hoonestatud alal. Trassi valikul tuleb vältida jõekallaste uhtetsoone, uhteorge, jõeluhti jms (üleujutused, jääminekud)
annaabi.ee 
