lahti võtta, et sünnitus kergemini läheks. Eestlaste kalendris tunti 7-päevast nädalat, kuid nemad loendasid neid kuid, mis on taevas näha. Aasta oli kui ring ilma alguse ja lõputa, sellel olid vaid käänukohad - talvine ja suvine pööripäev (nimetused vastavalt jõulud ja jaanipäev). Loodususundis peeti põhiliseks teesiks ikkagi seda, et loodus on hingestatud. Kõigel, mis on, on hing: inimesel, ka maal, keda maarahvas kutsus Maaemaks. Kõik sünnib Maaemast ja läheb ka temasse tagasi: inimene, taimed, loomad. ohvripaik
maailmavaadet ja maailmapilti. Põlluharimine ühes karjakasvatamisega on olnud eestlaste peamisteks elatusaladeks mitte ainult ajaloolise ajastu ulatuses, vaid nad on moodustanud juba eelajaloolise ajastu eesti hõimude elus põhja, millel on kujunenud vana eesti rahvakultuur viimase kahe või kolme aasta tuhande kestel. Maad ehk maapinda on eestlased nagu paljud teised rahvad uskunud või ette kujutanud kui elavat, teadvat ja tundvat, tahtvat ja toimivat jumalikku olendit, keda kutsuti maaemaks. Vägevale maaemale ohverdati piima, kohupiima ning muid tooteid, et tagada põllumaa viljakus, lehmade piimaand. Lõikushooaja esimene vihk, harvemini ka viimane, mis põllult lõigati, kandis endaga kaasas erilist väge ja võimu, esindades tervelt põllult korjatud saaki. Vihk jäeti alles, ning pühade ajal ohverdati sellele õlut ja pühadetoite, et ka järgmine aasta viljasaak hea oleks. Peale jõule söödeti vihk parimale loomale, et tagada ka karjaõnne.
annaabi.ee 
