Loobunud ,,aristrokraatse", kasutu üksinduse jutlustamisest, otsib kirjanik elutõde maatööst ja loodusest. Romaanisarjas leidub kunstiküpsete peatükkide kõrval siiski lamedaid venitatud lehekülgi (seotud peamiselt Dreverki tühiste seiklustega). Roht esineb siin ladusa, rahvaliku jutustajana, kuid ta nõrkuseks on kompositsioon; kirjanik kaldub sageli kordamisse ja teoste põhisüzee seisukohalt tarbetuisse episoodidesse. Maaelukujutus on realistlik, aga kohati koormatud keerukate ning otsitult traagiliste sündmustega. Nii nagu romaanisarjal on kaks teineteisega võrgalt seotud süzeeliini, esineb ka kahesugust stiili. Linliku kultuuri esindajaid iseloomustab lamedavõitu, kohati koguni maotu kõnepruuk, maainimesed kõnelevad aha ehtsas võru murrakus. Viimane on omakorda kirjaniku sulge inspireerinud looma ehtrahvalikke tüüpe. Aga kui Roht sarja viimases romaanis ,,Aeg" loobub
aastal üle ka peanäitejuhi kohustused. Toonase teatriuuenduse suundumustega astusid dialoogi tema tõlgendus Vaino Vahingu näidendist „Suvekool” (1972) ja Juhan Liivi luulel põhinenud kompositsioon „Valu” (1973); leedu külaelu ajaloolist panoraami vahendas köitvalt Kazys Saja „Puutuvid” (1977) – siin avaldusid Normeti lavastajakäekirja tugevate joontena musikaalsus ja visuaalse vormi valdamine; laiemas vaatajaskonnas saavutas suure populaarsuse Ott Kooli maaelukujutus „Maarja maal” (1975). Rakvere teater tõusis üldpildis enam esile 1970. aastate teisel poolel, kui peanäitejuhiks sai Raivo Trass (juhtis teatrit 1977–1985, tuues välja 23 lavastust). Trassi varasematest töödest Draamateatris mainitagu tema väikesaali-lavastusi: Istvan Örkény näidendit „Krolli folkloori rohke kasutamine ning viis, kuidas tal õnnestus pärimuslik aines ja autentne regivärsiline rahvalaul edukalt integreerida modernistlikku teatrikeelde (Epner 1998: 175)
annaabi.ee 
