teaduse ning kultuuri traditsioonide kokkupuude ning Liivimaa aadli huvid ning taotlused kujundasid XIX sajandi algusel TÜ tekkeks unikaalse olukorra. • Õppijate põhiosa moodustasid Eesti-, Liivi- ja Kuramaa aadlike, vaimulike ning linnakodanike pojad. Õppijate arv oli ülikooli taasavamisel alla 50, 20-ndate aastate keskel 450, 50-ndail aastail 600. Ülikoolil oli kindel osa balti-saksa haritlaste ettevalmistamisel. Vahetum seos eestlaste eluga, eriti maaelanikkonnaga ilmnes rahvahariduse vallas. • ÜIiõpilaste arv kahekordistus mõnekümne aastaga. Suurim osa üliõpilastest omandas arstikutset. Õppijate arvult teisel kohal oli õigusteadus. • 90ndail aastail haaras üldine venestamine ülikooligi, nii et õppekeeleks sai (peale usuteaduskonna) vene keel ja kogu ülikooli elu allutati senisest märksa jäigemalt riigivõimu ettekirjutustele. Saksa ülikoolist vene ülikooliks muutumine avas uksi ka vaesematele eestlastele.
vähenema. Minimaalse seisu saavutas see arvatavasti 19. sajandil, kui metsad moodustasid vähem kui 30% praeguse Eesti pindalast. Tol ajal elas rahvastiku enamik maal, põllumajandusharudest oli valdav viljakasvatus, põhiline kütteaine, seda ka tööstuses, oli puit. Madala saagikuse ja viletsa agrotehnilise taseme tõttu pidi rahvastiku äratoitmiseks olema põllumajanduslikku maad praegusest oluliselt enam. Ka Eesti Vabariik aastail 1918-1940 oli valdavalt suure maaelanikkonnaga agraarmaa ning mets kattis 30% või natuke enam riigi territooriumist. Teise maailmasõja aegsed ja järgsed vapustused ei jätnud mõju avaldamata ka maakasutusele. Nõukogude Liidu okupatsioon ja sellele järgnenud põllumajanduse kollektiviseerimine 1949. aastal oli põhjuseks, miks suur osa põllumajandusmaast langes kasutusest välja ja aegamööda metsastus või metsastati. 1950. aastate lõpul algas ulatuslik metsamaade ja ka soode kuivendamine, mille tulemusena metsa kasv varem
annaabi.ee 
