Isa oli hoolitsev, kuid range. Autoriteet oli nii tugev, et suitsetamisele poisid mõelda ei julgenudki, kartes vanemate viha. Kodusest kasvatusest on pärit seegi pisiasi, et Lipu suust pole kuuldud ühtki inetut sõna. Ema, aga pani rõhku heale maatoidule. (Teemägi_1963) 2. Sportlaskarjäär 2.1. Sportlastee esimesed sammud Sporditegemine oli Virumaal alati au sees olnud. Nii proovis tulevane kergejõustiklane erinevaid alasid. Käidi poksi ja maadluskursustel. Maadlustunde võeti Erras, Liiva koolimajas. (Heuer_1997)) Võistelda sai Rakveres, Kiviõlis ja Jõhvis. Esimene säilinud diplom on Lipul pärit 1940. aasta sügisest. Jõhvi kommunistlike noorte poolt organiseeritud kergejõustikuvõistlustel starditi sellel korral kõigil kavas olnud aladel. Peeti ka võistkondliku arvestust, nii tuli kaasa lüüa võimalikult paljudel aladel. See aga arendas veelgi kehalist mitmekülgsust, mis on kümnevõistluse seisukohalt väga tähtis
nõutud riigikaitses ja vajalik distsipliin, mida me pidime palju harjutama, mitte aga kuulidega, vaid nõelseadeldisega, täpselt sihtides. Selle järgi sai hinde. 5.Millised olid Teie hobid? Hobiks kujunes sport. Tuntud olid Eesti maadlejad. Ma harrastasin maadlust ja keskmaajooksu. Mul oli suur maadluseeskuju: minu vanaema vend Mihkel Müller, kes elas Helsingis. Kui tema käis Eestis, siis õhutas ta poisse maadlema ja õpetas neile võtteid. Tallinnas, keskkooli ajal, käisin maadluskursustel, kus olid tuntud treenerid Kullissaar ja Kursmann. Kursmann oli 32 Eesti maadluskoondise peatreener tol ajal, kui Berliini olümpiale mindi. Käisin siis ka koolinoorte võistlustel, kus mõned matsid ka võitsin - ükskord olin teine. 6.Millised olid Teie eeskujud lapsepõlvest? Pärast algkooli Tallinna Poeglaste Kaubanduskeskkoolis olid väga head õpetajad. Andsid
annaabi.ee 
