märts 1858 Tallinnas. Eduard von Toll suri aastal 1902 Ida-Siberi merel, kindalt matmis paika pole kuna ta jäi kadunuks Ida-Siberi merel. Ida-Virumaal, Kukruse mõisa lähedal, põlispuude varjus, asub mehekõrgune kaljurahnust väljasaetud kivilahmakas, mis on nagu väike jäämägi, kui ta ainult valge oleks. Kivi on oma looduslikus värvingus aga lähedane mustale, ja nii peabki see olema, sest kivi on pühendatud Põhja- Jäämerel 1902. a hukkunud valgustuslike ideedega maadeuurijale Eduard von Tollile . Eduard von Toll-i kirjutatud raamatud : -Käbin, I. Maal ja merel: Eesti arste-maadeuurijaid. - Eesti ajalugu arsti pilgu läbi. Tartu, 1998, lk. 172-306. -Passetski, V. Eestist pärit Arktika-uurijad. Tln., 1970. 350 lk. - Varep, E. Jooni Eesti kartograafia arengust. Tln., 1960. Middendorff, A.Th.v. Reis Taimõrile. Tln., 1987, lk. 3-10. Avastused: Eduard von Toll pole otseselt midagi avastanud kuid on läbi viinud mitmeid uurimisretki.
4. 14. detsembril 1911 heisati Lõunapoolusel Norra lipp. Norra meeskond oli ületanud ohtliku Rossi takistuse ja jõudnud kõrge, liustikega seotud mäeaheliku jalamile. Edasiminek näis liiga ohtlik. Kuid tänu oskustele ja piisavale õnnele leidsid mehed siiski tee Heibergi liustikule, ületasid mäeaheliku ning jõudsid poolusele viivale platoole. Amundseni kaliibriga maadeuurijale ei olnud alles jäänud ühtki suurt väljakutset, kuid üht soovis ta siiski veel teha õhusõit üle Arktika ookeani. 1925. aastal sooritas ta hulljulge ekspeditsiooni kahel vesilennukil N24 ja N25. Lennukid pidid 88. laiuskraadil hädamaandumise tegema, kuid meeskonnal õnnestus üks neist taas õhku saada ja kolm nädalat hiljem mindi tagasi Svalbardi. Vesilennukite ekspeditsiooni rahastas ameeriklane Lincoln Ellsworth, kes sellest koos Amundseniga ka ise osa võttis
jõudsid ning Amundseni lipu ja telgi eest leidsid. 14. detsembril 1911 heisati Lõunapoolusel Norra lipp. Norra meeskond oli ületanud ohtliku Rossi takistuse ja jõudnud kõrge, liustikega seotud mäeaheliku jalamile. Edasiminek näis liiga ohtlik. Kuid tänu oskustele ja piisavale õnnele leidsid mehed siiski tee Heibergi liustikule, ületasid mäeaheliku ning jõudsid poolusele viivale platoole. Amundseni kaliibriga maadeuurijale ei olnud alles jäänud ühtki suurt väljakutset, kuid üht soovis ta siiski veel – teha õhusõit üle Arktika ookeani. 1925. aastal sooritas ta hulljulge ekspeditsiooni kahel vesilennukil N24 ja N25. Lennukid pidid 88. laiuskraadil hädamaandumise tegema, kuid meeskonnal õnnestus üks neist taas õhku saada ja kolm nädalat hiljem naasti Svalbardi. Vesilennukite ekspeditsiooni rahastas ameeriklane Lincoln Ellsworth, kes sellest koos Amundseniga ka ise osa võttis
annaabi.ee 
