Kõik need raskused leidsidki kunstilise väljenduse bluusides. Bluus oli üks 1950. aastatel tekkinud rock`n`roll`i eelkäija. Maabluus Bluusi üks vanemaid alaliike, mida kitarri saatel esitasid rändlaulikud. Maabluusis ülalkirjeldatud harmooniaskeem polnud veel selgelt välja kujunenud. Laulu esitati: nasaalse, viimistlemata tämbriga, taotlemata vokaalset ilu. Kuulsamad maabluusi esitajad: B.L.Jefferson, H. Ledbetter ja B.B.Broonzy. Linnabluus Linnabluus tekkis 20. sajandi kahekümnendatel aastatel linnastumisega. Seda esitasid mitmesugustes kohtades peamiselt naised, saateks klaver või instrumentaalgrupp. Varasemast rohkem lauldi õnnetust armastusest. Linnades arenesid ka bluusi instrumentaalsed vormid. Klaveribluusi eriliigina on tuntud boogie-woogie. Tuntuim klassikalise bluusi lauljaks on Bessie Smith. Tuntumad boogie-woogie pianistid olid A
esitasid tööks võimetud, vigased ja pimedad (peamiselt mehed, kes olid rändlaulikud). Tavaliselt esitasid omaloomingut, milles nii teksti kui viisi võidi varieerida. Nimetati ka “Talking blues”, kus laulmise asemel pigem jutustatakse kogu lugu. Tekstid võisid olla väga pikad, kuna seda improviseeriti. Maabluusis polnud bluusi vormiskeem veel selgelt välja kujunenud, seda võidi esitada võrdlemisi vabalt improviseerides. Laulu esitati nasaalse, viimistlemata tämbriga. Maabluusi esitajatest said kuulsaks Blind Lemon Jefferson, Huddie Ledbetter. 19. sajandi viimastel aastakümnetel kandus bluus üha enam linnadesse, kuna peale orjuse kaotamist siirdus suur osa vabanenud orje maalt linna, et leida tööd tööstustes. Linnaolustikus kujunes linnabluus (klassikaline bluus). Seda esitasid mitmesugustes lõbustusasutustes juba kutselised lauljad (peamiselt naised). Ettevalmistuselt jäid nad siiski asjaarmastajate tasemele.
annaabi.ee 
