alamklass. Naised on teisejärgulised ning peavad elama meeste vajaduste ja tahtmiste järgi. Naiste võitlus oma olukorra parandamiseks sai alguse 18. sajandi lõpus, kui võideldi oma kodanikuõiguste pärast. Feminism oli algselt vaid poliitiline liikumine, kuid laienes hiljem ka teistesse valdkondadesse, sealhulgas kirjandusteadusesse. Aja jooksul tekkis feministlik kirjanduskriitika. Selle eellugu saab aga alguse juba Antiik-Kreekas (näiteks Aristophanese näidend ,,Lysistrata"). Renessanssiajal olid edukad mõned naispoeedid (nt C. Des Roches). 17. sajandil püüdis kirjanik Aphra Behn esindada kirjanduslikku elukutset. Pärast Prantsuse revolutsiooni Mary Wollstonecraft nõudis revolutsiooniideede laienemist naistele haridusele ligipääsu kaudu. 19. sajand tunnistas mitmete peamiste kirjandusfeministide õitsengut nii Euroopas kui Ameerikas. Tänapäevane feministliku kirjanduse kriitika algab naisõiguslaste liikumisega
ARISTOPHANES: Ateena kuulsaim komöödiakirjanik Aristophanes (u 445 - 386 eKr) lõi oma teosed Peloponnesose sõja ajal ja selle järel. Ta oli sõja vastane ja naeruvääristas sõda pooldavaid demokraatia lidreid. Üheks peamiseks pilkealuseks kujunes sõja algperioodil lihtrahvast agiteerinud Kleon (näiteks komöödias ,,Ratsanikud"). Selle kõrval meeldis Aristophanesele kujutada tavapärasest diametraalselt erinevaid olukordi, näiteks naiste võimu ühiskonnas. Komöödias "Lysistrata" pani ta naised naised seisma talle endale nii sümpaatse rahu eest, lastes neil hõivata akropoli ja hoida mehi nende himudega endast eemal seni, kuni viimased sõjakirest hoolimata pidid rahu sõlmima. PARMENIDES: 5. sajandil eKr jätkasidmõtlejad vastuse otsimist küsimusele, kuidas on maailm tekkinud ja kuidas ta toimib. Omamoodi väljakutse järgnevatele põlvedele esitas 6. ja 5. sajandi vahetusel Itaalia filosoof Parmenides, kes lähtus väitest, et ,,olev on ja olematut ei ole", ning
annaabi.ee 
