sulamise tagajärjel rändasid Eestisse. Pinnaehituselt kujutab Muhu saar endast paealuspõhjalist madalikku, kus nii absoluutsed kui ka suhtelised kõrgused on väikesed (vahemikus 0-20m). Maapind kerkib Muhus jätkuvalt. Muhu saar võtab pisitasa merelt maad juurde ja muudkui kasvab suuremaks. Maapind ise on kivine - õhukese mullakihi all on paekivi, mis on tekkinud sadade miljonite aastate eest karploomade kodadest ja mereloomade luustikest. Üldiselt on saare põhjaosa kõrgem Muhus ei ole suuri jõgesid ja järvi. Siseveekogudeks on Soonda jõgi, Lõetsa jõgi. Neid on süvendatud ja õgvendatud inimeste poolt. Võiküla ja Rässa vahel asub järvik, saare keskel on kuivendatud soo. MUHU VALD Vapp Sinisel hõbedaste laineliste külgedega kilbil on hõbedane punasega ornamenteeritud nn. muhu mänd - pügalristi rahvuslik erikuju. Lipp Valla lipuks on ristkülikukujuline vapilipp. Pikkuse ja laiuse suhe on 7:9
Leifr veetis õpiaastad Norras ja tuli Gröönimaale tagasi kuninga käsuga ristiusustada sealsed asukad; eeskujulikult õnnestus see Leifril oma ema juures (viimane ehitas läänepoolkeral esimese kiriku), halvasti aga isa juures, kes kutsus preestreid päevavarasteks. (Ceram 1978:25). Selle kohta on olemas juba arheoloogilised faktid, sest selle esimese kiriku jäänused kaevasid välja Knud Krogh ja teised taani arheoloogid ning 1967. aastal ilmusid maailma ajakirjanduses fotod seal leitud luustikest. Luustikud kuulusid kahtlemata viikingeile, kes olid seal elanud, sealt teele asunud ja Ameerika avastanud. (Ceram 1978:25). Saagade järgi oli Leifr see, kes esimesena avastas uue maa. 1001. aastal ostis Leifr Bjarni laeva ära ja purjetas koos 35 mehega (nende seas ka üks "lõunamaalane", tõenäoliselt sakslane, vähemasti saksa keelt rääkinud mees nimega Tyrkir) maakuulamisretkele läände ja sattus kivisele rannikule, mille järgi andis ta maale nime Helluland (Lamedate kividega maa)
annaabi.ee 
