Kõik koputavad kõige peale ning keegi ei usalda kedagi. Kas Orwelli sõnad on tõeks saanud? Ümbermaailmne jälgimisühiskond juba on töös. Ainuüksi Inglismaal on 4 200 000 turvakaamerat, millest 200 000 asub Londonis. Ning Edward Snowdeni tunnistustest oleme me teada saanud, kui ekstensiivne on NSA, GCHQ jt lääne vastuluure teenistuste luuretegevus, enda riikide kodanike hulgas, sotsiaalmeedia platformidel, nt: Facebook, Twitter, Skype jne. Lisaks luureteenistuste tegevusele internetis kasutavad nad koos politseiga, selliseid Masinaid nagu IMSI püüdjad. IMSI püüdjad on asjad, millega saab isikute telefone jälitada ja isikut kellele helistatakse tehes ennast võlts mobiilitorniks. Sellele lisaks on osad firmad töötanud välja tarkvara millega saab telefonidesse sisse murda ning nt: Aktiveerida nende mikker või kaamera jne. Alates 11. septembri rünnakutest on olnud FBI-l õigus kinni pidada ükskõik mis isik, kes on kahtlustatav terrorismis ilma
Vaesus toob tihti kaasa suurendatud mässuohu. Suureks faktoriks oli kindlasti veel valitsuste korrumpeeritus, näiteks Liibüas, kus riik rikastus naftast, kuid tavarahvani see tulu ei jõudnud. Mingit roll oli kindlasti ka superriikide salateenistuse puhul, sest külma sõja ajal peeti pidevat luuresõda. Nagu teada on siis nii mõnigi Ladina-Ameerika reziim on saanud toetusi USA-lt, sama on ka olnud Iraagiga. Mis siis välistaks USA või NL-i luureteenistuste sekkumise kõnealustes riigipööretes? Riigid, kus on monarhia, pole küsimust, kuidas nad võimule jõudsid. Jälgitud on pärilikkus seadusi ja ollakse küllaltki araabia traditsioonides kinni.
Neist kolm olid auastmelt kaptenid ja jäid seega kõrvale. Järeljäänud nelja alampolkovnikute Johan Laidoneri, Jaan Sootsi, Andres Larka ja Jaan Rink'i hulgast oli diviisiülema määramisel kaaluvaks põhjuseks Laidoneri teenimine Läänerinde luureosakonna ülema asetäitjana. See aga andis lisaks sõjaväelikule nägemusele veel poliitilise dimensiooni, aga samuti väga vajalikke isiklikke tutvusi Lääneriikide luureteenistuste tippjuhtide hulgas. Sidemeid lääneriikidega aga vajas keset Vene revolutsiooni anarhiat olev Eesti kõige rohkem. 1. jaanuaril 1918 saabub alampolkovnik Johan Laidoner Tallinna ja võtab 5. jaanuaril 1. Eesti diviisi juhtimise üle. Diviisi staabiülemaks saab seni ajutiselt diviisi juhtinud Jaan Soots ja diviisi suurtükiväe ülemaks Andres Larka. Selleks ajaks oli suurem osa eesti sõdureid Vene armeest kodumaale siirdunud
annaabi.ee 
