Seejärel leidis Rebane peidupaiga Goslari põgenikelaagris. 1947 astus ta Briti luureteenistusse, kus tal õnnestus leida ligi viiskümmend töötavat endist leegionäri ja suunas nad Londonis asuvasse luurekooli. Värvatud agentidega oli Rebasel plaan Eestis luua Kaitseliidu laadne põrandaalune organisatsioon, kus välja oleks tulnud astuda vaid sõja korral. Kuid kuna Alfons Rebane toetas Eesti metsavendasid, tuli tal 1960 luuretöölt lahkuda. Peale luureteenistusest lahkumist töötas Rebane tehase öövahina. Rebasel oli suurepärane taktikaline mõistus, mis avaldus eriti kaitsetel ja piiramisrõngastest väljamurdmisel. Laadoga lahingus, lahingutes 1944 aasta jaanuaris ning Narva jõel õnnestus Rebasel positsioonid maskeerida ja kindlustas sellega ka lahingu võidu. Ta püüdis alati säästa oma mehi ja väärtustas neid. Alfons Rebane suri Augsburgi haiglas 1976 8.märtsi hommikul kopsuvähki. Elu täis ülipinget oli teinud oma töö
Esineti üleskutsega muuta imperialistlik sõda Vm kodusõjaks. Sellistest meeleoludest said mitmel teel informeeritud ka sakslased, Saksa välismin ja kindralstaabi ringkonnad olid enamlaste sellisest suhtumisest oma riiki vaimustatud. Kuna salajastel kohtumistel enamlaste liidritega saadi enam- vähem kindel lubadus pärast Vm kodusõja puhkemist sõlmida separaatrahu Sm-ga, Sm asus enamlasi toetama, salajaste fondide rahakraanid keerati lahti, laekusid Sm välismin, luureteenistusest, kindralstaabist jm-lt suured summad, mida oli vaja ennekõike kihutuskirjanduse välja andmiseks. Saksa sõjaväevõimud andsid abi kihutuskirjanduse ja enamlike agitaatorite saatmiseks Vm-le läbi rinde. Tänu sellele õnnestus üsna kiiresti enamlike liidrite tagasipöördumine kodumaale. Vene enamlased ei tohtinud Sm-le minna, nende rongil oli dipl puutumatus. 3.apr 1917 jõudis rongitäis juhtivaid enamlasi Petr-i. 3.loeng- 19.veebruar
annaabi.ee 
