Meeleavaldused aeti jõuga laiali ning vastuhakkajate poolt üle võetud asutused vallutati tagasi. Rahutuste käigus sai surma umbes 300 inimest. Lõplikult ei õnnestunud NSV Liidul olukorda Kesk-ja Ida- Euroopas siiski muuta. Välispoliitika Saksamaa Demokraatliku vabariigi välispoliitika oli suuresti mõjutatud NSV liidust. 1952. aasta alguses oli NSV liit mures eeldatava ,,Lääne luureagentide ja saboteerijate 2 sisseimbumise", veel rohkem aga spetsialistide ja kvalifitseeritud tööliste lakkamatu äravoolu pärast Saksamaa Demokraatlikust vabariigist. Sama aasta aprillis toimus Jossif Stalini ja Ida- Saksamaa juhtide kohtumine. Nõukogude välisminister Vjatseslav Molotov tegi Ida- Saksamaa juhtidele ettepaneku kehtestada Ida-Berliini külastavatele Lääne kodanikele spetsiaalsed load, mis takistaks luureagentide maalepääsu. Stalin aga võttis asja palju
hinnata. Paljud väidavad, et riigi salaluurevõrgu lammutamine 1970ndatel oli läinud liiga kaugele. Kartes avalikkuse pahameelt, olid ümber struktureeritud luureagentuurid suhtunud liiga optimistlikult nn puhastesse vahenditesse ehk elektroonilistesse jälgimismeetoditesse, mille kasutamisel välditi moraalseid ja õiguslikke probleeme, mis tekivad inimagentide kasutamisel. Clintoni valitsus oli eriti põlglikult suhtunud LKA (Am. CIA) luureagentide spioonide ja nn sisseimbujate kasutamisse, ning agentuuris edutati enamasti inimesi, kellel ei olnud peaaegu üldse välistöö kogemust või otsest kokkupuudet teiste kultuuridega. Samas pidi LKA rahvusvahelistest seadustest kinni pidama sellisel määral, mis tundub luuremaailma kohta üsna ebarealistlik. Mõnikord tuleb riikidel ka räpast mängu mängida. Diskussioonidel lasus sageli Vietnami sõja vari, sest võimalikud kaotused ameeriklaste
annaabi.ee 
