ja „püsto, joostes marss, marss!“ – seni, kuni olin mudaklomp ja kokku varisesin; neli tundihiljem näitasin Himmelstossile oma eeskujulikult puhastatud univormi ja varustuse ette, igatahes verele hõõrtud kätega; koos Kropi, Westhusi ja Tjadeniga harjutasin ilma kinnasteta kibeda pakase käes veerand tundi „valvelseisangut“ surudes paljad sõrmed vastu jääkülma püssirauda, sellal kui Himmelstoss luuravalt meie ümber tiirles ja ootas, et keegi meist vähimagi liigutuse teeks ja ta saaks meid käsu mittetäitmises süüdistada.“ „Võimlemistundides pidas Kantorek meile ülipikki loenguid seni, kuni meie klass tema juhtimisel nagu õks mees piirkonna komandatuuri marssis ja oma nimed vabatahtlikena kirja pani“ +Kantorek ja Himmelstoss oli sama kasvu „ Kantorek oli meie klassijuhataja, hallis saterkuues range, karihiirenäoga väike mehike. Ta oli
Rü utel ei ole mitte ainult raskesti haavatud, vaid ta on surmaga võtlemas. Ta otsis meelega surma, sest rasked õnetused on elu tema meelest lälaks teinud. Võb olla, et ta tulevat pävavalget enam ei nä. Kõgeaulist abtissi arvatakse õgusega püaks naisterahvaks, kuidas võks ta siis 422 oma suures helduses keelata, et tüar isa surmavoodile tõtab?» Kui käkjalg kõeles, viibis abtissi terav, varitsev pilk ütepuhku ta näl. «Sa võad sellest asjast väa suurt osa?» küis abtiss luuravalt. «Miks ei peaks ma sellest osa võma, kui mu vaene hära surmasuus vaagub ja igatsedes ootab, et armsat last viimast korda näa saaks? Argu viivitagu kõgeauline abtiss aega, muidu jä ab kõk hiljaks ja siis ei suuda miski kahetsus rasket õnetust enam heaks teha. Kui kõgeauline abtiss seda sõmust ei tunne ja mind ei usalda, siis nädaku seda preili Agnesele. Tema saab sõmust vististi äa tundma ja tõkumata minuga kaasa tulema.» «Arvad sa?» üles
annaabi.ee 
