Saanud oma paberilipaka lauale ei suutnud ma oma silmi uskuda. Olin pahviks löödud. Õpetaja oli tabanud meie Achilleuse kanna. Asetan kirjapulga lauale ja jään pikkisilmi taevamannat ootama. Valget laeva aga ei ole ega ei tule. Pabinasse sattumine tegi ära suurema osa, valge leht tundus veelgi tuhmim ja hirmuäratavam. Kui tekkiski mõni hea mõte, siis tärkas kohe ka teine ning olingi jälle kahe heinakuhja vahel. Kaardikepiga ja suurte ümmarguste luupidega inimolend teeb veel suured silmad ja viibutab põhjatuule poole, kuid keegi ei liiguta lillegi. Veerandkond minutit enne lõppu hakkas kõik selginema nagu seebivesi. Minu jumalik säde oli tagasi. Viimasteks minutiteks sain veel harrastada halastaja samaariameheks olekut ja läbi see oligi.
Kõik inimesed on sündinud sinise mere ääres Kõikide isad on kummargil kangaspuude taga kudumas kangas lastele jätkata. [- - -] 1 Ja kõik asuvad teele, sest kõik peavad asuma teele. Karavellidega, galeoonidega, galeeridega, galeassidega, korvettidega, fregattidega, parklaevadega, prikkidega, brigantiinidega, pargastega, kuunaritega, kaljastega, kutritega, jahtidega, praamidega, lotjadega, luupidega, parvedega, paatidega[- - -] ja vöö vahele pistetud hõlmadega ning avastavad uue maailma. Kõik. Mõni kõikide, vähesed paljude, igaüks iseenese jaoks. Sest igaüks peab avastama oma maailma. Krossi luule sisuline hood ja vormiline julgus ilmnevad sellest katkendis. Nii nagu kriitikuid vihastas tema silmaluuleline "Köietrikk", arutleti pikalt ka selles poeemis esitatud sõiduvahendite loetelu üle ( mis on märksa pikem kui tsiteeritud) ja saadi kinnitust autori
annaabi.ee 
