karjakasvatus laiemalt välja kujunenud, seega võib oletada, et eelneval perioodil toimus järk- järguline üleminek küttide-kalurite-korilaste elatusviisilt karjakasvatusele. Rauaaja varasematest perioodidest ei ole asulaid ega linnuseid teada või on need pronksiaegsete muististega segunenud. Seetõttu ei saa jälgida karjakasvatuse arengut sellel perioodil. Eelviikingi- ja viikigiaegsete asulate ja linnuste luumaterjalis torkab kohati silma hobuseluude rohkus. Lõuna-Eestis näib olevat suur tähtsus seakasvatusel. Hilisrauaajal on hobuseluude osatähtsus enamikus uuritud piirkondades suhteliselt väike. Keskaegsetes materjalides sõltub erinevate loomaliikide osatähtsus suurel määral sellest, kas tegemist on linnaga või asulaga. Asulates on tavaliselt ülekaalus veiseluud. Äärelinnade luumaterjal sarnaneb asulate omaga. Kesklinnade luumaterjalides domineerivad sageli sealuud (Lõugas jt 2004).
kiviriistu ja luid, keraamika puudus. C proovid andsid tulemuseks 7600- 6800 ema ja 5870-5470 ema. Sindi-Lodja II asula oli umbes samasuguse ilmega. Selle leiumaterjali põhjal võib tõmmata seoseid Edela-Eesti ja Kesk-Eesti mesoliitilise 14 materjaliga. Siit leiti Eesti vanimad hülgeluud. C proovid andsid tulemuseks 7300-6650 ema. Eesti saarte mesoliitiliste asulate kogutud luumaterjalis on esikohal hüljes. Hiiumaal Kõpus on teada seitse mesoliitilist asulakohta, neist kaht on ka kaevatud. 7 Ruhnu saarele jõudsid inimesed ca 5300 ema. Aivar Kriiska kaevas seal 1999. aastal kaht kiviaja asulakohta. Neist II asulakoha kaevandi suuruseks oli vaid 8 m2, avastati aga viis tuleaset. Need olid maapinda süvendatud, kividega. Asulakoht on dateeritud hilismesoliitikumi ja varaneoliitikumi lõppu
annaabi.ee 
