See ulatus Loksast kaugemalgi, Kasispeale ja Aasukülla. Ameerika Häälest puhkepalgale jäädes kestis Mikiveri ajakirjanduslik tegevus ja seda korraga isegi kahel rindel: kuni aastani 2002 kodumaise Eesti Ringhäälingu reporterina ja aastani 2007 ka pagulaslehtede Vaba Eesti Sõna, Meie Elu ja Eesti Elu kolumnistina. Mikiver on tuntud ka luuletaja, tõlkija ning kirjanduskriitikuna -- alates Eestis koolipõlves avaldatud juhuluulest ja lõpetades sürrealismisugemega luulevalimikega "Kirves ja tuiksoon" (Toronto, 1976) ning "Urb" (Tallinn, 2007). Teenete eest raadioajakirjanikuna autasustati Ilmar Mikiveri 2001. aastal Valgetähe III klassi ordeniga. Ilmar Mikiver suri 26. septembril 2010. aastal Washingtonis.
See ulatus Loksast kaugemalgi, Kasispeale ja Aasukülla. Ameerika Häälest puhkepalgale jäädes kestis Mikiveri ajakirjanduslik tegevus ja seda korraga isegi kahel rindel: kuni aastani 2002 kodumaise Eesti Ringhäälingu reporterina ja aastani 2007 ka pagulaslehtede Vaba Eesti Sõna, Meie Elu ja Eesti Elu kolumnistina. Mikiver on tuntud ka luuletaja, tõlkija ning kirjanduskriitikuna -- alates Eestis koolipõlves avaldatud juhuluulest ja lõpetades sürrealismisugemega luulevalimikega "Kirves ja tuiksoon" (Toronto, 1976) ning "Urb" (Tallinn, 2007). Teenete eest raadioajakirjanikuna autasustati Ilmar Mikiveri 2001. aastal Valgetähe III klassi ordeniga. Ilmar Mikiver suri 26. septembril 2010. aastal Washingtonis.